0,33L pudelis 13,5% alkot ja tüübiks imperial stout.
Kroonkork kaetud vahaga. Tegelikult pidi pudeli avamiseks seda sealt maha koukima, sest avaja ei taha kuidagi arvestada sellise ollusega ja ei mahu teps mitte korgile peale.
Vahtu tekib mõned sentimeetrid ja esmamulje jäi, et see kaob juba minutiga. Aga viimane poolteist millimeetrit on kangekaelselt 15 minutit juba klaasis aega veetnud ega paista seda nägugi olema, et ta kavatseks kunagigi taanduma hakata.
Lõhnas on tunda neid magusaid kuivatatud ploom-viinamarju millest tehakse šokolaadiga kaetud marmelaadi-karamellikomme. No keegi pole neid saanud/söönud, aga ma kujutan seda ette täpselt nii.
Suutunnetuselt on asi ootamatult ebaraske. Või noh, on tihe ja raske, aga lõhnas heljuva magususe, värvi ja alko pani kangile oluliselt suurema numbriga raskused kui tegelikuses on. Tihe, liimjas, minule talutava karboastmega (loe: madalaga), siidjas ja kergelt libisev. Pisut on ka muhedat vürtsikat torget.
Maitses on kõrvetatud leivakannikas, ploom ja burbonis immutatud sigarillo. Pisut marmelaadikommi, mis läheb ehk pisut liiga magusasse otsa.
Väga mõnus jook. Istud prõksuva kamina ees, konjaki asemel käes klaasike seda jooki ja kuulad kuidas Sherlok Holmes jutustab doktor Watsonile lahti just käsil olnud müsteeriumi.