Pihtla õlleköök Saaremaa koduõlu

 

0,33L pudelis 7,6% alc vol.

Avamisel lõhnu tunda polnud. Juu viis kõva tuul selle ära.

Jook on mehu moodi hägune. Sihuke õunamahla moodi, isegi värv on sarnane. Vahtu tekkis korraks paari sõrme jagu, kuid vaatamata sellele et kaamera oli löögivalmis, siis pildi peale vahtu ei saanud.

Lõhnas on miskit tuttavlikku, miskit mida tundsin kui soomlastega koos oli üks  sahti tegu. Viitega siis - kuuma virdega leotatud kadakaoksad. Aga väääääga õrnalt on seda tunda. Veel on sooja marja lõhna. Kas kadakas? Vot ei suuda ära öelda, lõhn on selleks suht õrnake. Võib ka näiteks põldmari olla.

Suutunnetuselt annab kohe tunda teravus, soolasus ja pisut ka suitsusus. Ehk õige pisut õlijast pehmust. Haput on tunda, aga mitte liiga palju. Alkot ei tunne vaatamata võrdlemisi kõrgele numbrile.

Maitsetes on ka soolasus esmareas. Veel on tunda puidu mekki. Nagu jooks puidust kapast või kuksast. Õige nata on kadakat. Kas humalat nagu polegi? Mõru pool on justkui hapuga ja soolaga asendunud.

Kel meeldib puidune ja soolakas-hapu jook peaksid seda jooki armastama küll. Naljamisi võiks ju fantaseerida, et õlleteoks on tarvitatud merevett ja selles leotatud kadakaoksa.

Pihtla õlleköök Vaarikasadu

 

0,33L purgis 3,5% alkoholi.

Pudelit avades pihkus magus-hapu vaarika lõhna. 

Vahumütsike oli täitsa viisakas, kuid jagus seda vähem kui kaheks minutiks. Värvilt kahvatu ja murtud roosa, pisukese häguga mis vist purgi põhjast kaasa tuli. Esimene kallamine tundus jook olema pea klaar. 

Lõhn on mõneti ehk kommilaadne, mõneti ehk vabarnavarretee laadne. Ja sinna juurde vaarikahapusus. Linnaseid ega humalaid lõhnas ma tuvastada ei suutnud.

Suutunnetus tuntavalt hapu kerge karboga. Alkost aru ei saa - ohtlikult lihtsalt tarvitatav.

Maitses on hapuvaarik. Vist ka pisuke humal?

Kellele sour hingelahddane, siis see on hea kerge suvine ja karastav jook. Jahuta maha ja tarbi kuumaga või lihtsalt januga. 

Pihtla Viikingi karje Triple IPA

 

0,33L purgis 10,5% alc

Purgi avanedes oleks justkui lilleaeda astunud. Võimas aroom mattis enda sisse. Ümbritses kui pehme suletekk.

Õige kergel hägune aga see-eest määnne merevaigu karva jook. Vaht on aus ning tihe ja vahupits puruneb alles 5 ja poole minuti möödudes.

Lõhnab kommimagusalt ja lilleõliselt. 

Suutunnetuselt kaugelt üle keskmise mõru, aga see mõrusus on kuidagi pehme ja meeldivalt vaos hoitud. Jook on raskema poolne ning pisut õlijalt viskoosne. Karbo on minu ideaali ideest pisud üle, aga täitsa talutav. Magusus on hoolimata lõhnas tuntust hoopis tagasihoidlikum.

Maitses on humala vaigusus ja linnaste mekk.

Hea jook, kahjuks ei oska seda kuhugi kanti liigitada. Mõnusaks janukustutuseks, mida mõrusus ju lubaks, on ta liiga kangeke. Nautlemiseks ehk isegi pisut liiga mõru? 

Aga vaatamata kõhklusele on tegu hea joogiga. Lihtsalt talle tuleb leida oma aeg ja koht.

Pihtla Saaremaa taluõlu

 

1L pet pudelis 7,6% alc. 

Toodi sihuke pudel, et ma maitseks ja kirjutaks. Toodi otse tootja juurest. 

Avades pihkub pärnaõite või pigem segi mesist aroomi. 

Vahtu tekib pisut, ja suurem osa sellest kaob paari minutiga, aga see jonnakas viimane kirme püsib ilma vahupitsi rebenemiseta julge 10 minutit. 

Lõhnab magusalt, linnaseliselt ja kergelt kadakaselt. 

Suutunnetuselt pisut üle keskmise. Kergelt õlijas ja magushapu. Karbo on pigem tagasihoidlik, kuid siiski tuntav. 

Maitsetes on tunda soomlaste sahtile omapärast hapukat kadaka okste hapusust. Väga kerge magusus üritab seda tasakaalustada. 

Mõni aeg tagasi Tartus tehtud Sahtiga võrdlus on esimene mis pähe kargab. See pole ehk nii äkiline ja maitsete poolest nii peale suruv, kuid näen väga hulga ühiseid jooni.