Anderson’s Darknight Rum BA

0,33L pudelis 15,3% alc

Pudeli avamisel oli rõdul mõõõõõnus rosinatega  rummikoogi lõhn.

Vahtu ei teki.

Tea nüüd kinni võtta, kas on jook pisut liialt maha jahutatud või anna BB kuupäev (01.07.24) märku, et joogi parimad päevad on möödas? Igal juhul oodanuks mehist tugevat lõhna. Lõhnu on, aga nagu peroonilt just kaugeneva rongi pealt hüüdmas. Magus, suisa melassine ja rosinane. Pisut ka aniisine. Must leib ja värske vesi. HILISEM LISANDUS - soojenedes lõhnapilt muutus tuntavalt tugevamaks.

Suutunnetuselt jäme ja tihe kui masuut, mõrkjalt magus, tugevalt viskoosne. Vürtsine. Nata on ka tuhane ja puidutolmune. Alkohol ei murra, aga annab endast täitsa tundavalt märku.

Maitselt rumm, rosin, pisuke tubakas, niiske värske kõrbenud leib.

See jook karjub tugeva ahjukoodi ja kapsa järgi. Kõrval võiks olla ka mehine piip ja meeldiv seltskond, sest pudelitäiest võiks vabalt jätkuda kolmelegi. 

Anderson’s Black to Basics Heaven Hill BA

 

0,33L pudelis 13,5% alkot ja tüübiks imperial stout.

Kroonkork kaetud vahaga. Tegelikult pidi pudeli avamiseks seda sealt maha koukima, sest avaja ei taha kuidagi arvestada sellise ollusega ja ei mahu teps mitte korgile peale. 

Vahtu tekib mõned sentimeetrid ja esmamulje jäi, et see kaob juba minutiga. Aga viimane poolteist millimeetrit on kangekaelselt 15 minutit juba klaasis aega veetnud ega paista seda nägugi olema, et ta kavatseks kunagigi taanduma hakata.

Lõhnas on tunda neid magusaid kuivatatud ploom-viinamarju millest tehakse šokolaadiga kaetud marmelaadi-karamellikomme. No keegi pole neid saanud/söönud, aga ma kujutan seda ette täpselt nii. 

Suutunnetuselt on asi ootamatult ebaraske. Või noh, on tihe ja raske, aga lõhnas heljuva magususe, värvi ja alko pani kangile oluliselt suurema numbriga raskused kui tegelikuses on. Tihe, liimjas, minule talutava karboastmega (loe: madalaga), siidjas ja kergelt libisev. Pisut on ka muhedat vürtsikat torget.

Maitses on kõrvetatud leivakannikas, ploom ja burbonis immutatud sigarillo. Pisut marmelaadikommi, mis läheb ehk pisut liiga magusasse otsa.

Väga mõnus jook. Istud prõksuva kamina ees, konjaki asemel käes klaasike seda jooki ja kuulad kuidas Sherlok Holmes jutustab doktor Watsonile lahti just käsil olnud müsteeriumi.

Anderson’s Hannibal Gin ba

 Anderson’s Hannibal Gin ba

0,33L purk ja 11,1% kangusega

Tume kui laevatõrvamise tökat, vahutab tihedalt nigu oleks lämmastikukapsel (Guiness) sees old. Vaht täidab kolmandiku klaasist ja on alla keskmise püsivusega. Noh minutiga on vaht hõre ja kolmanda minuti alguseks on vahust kerge meenutus vaid järel.

Lõhnalt magusake ja pehmeke. Lõhnas on vaat et kõrbemiseni röstitud koriandri hõng. Ja siis tulevad kõik muud hapukad ja magusad noodid mühinal peale. Kusagilt hakkab ka pisut suitsust kadaka lõhna imbuma. Igavesti lahe igal juhul. Tasub soetada juba puhtalt lõhna pärast - siin on mida nuhutada ja nautida.

Kui nüüd huuled klaasi suruda, siis esmalt tunned magusat, mitte ebameeldivat, aga siiski rasket magusat. Jook on ise pehme ja siidine, aga siiski annab 11 volti neelu üla- ja tagaseinas täitsa tunda. Aga seda koredust asub paitama magus (?) mõrušokolaad koos apelsiinisukaadiga. Ja sinna tuleb juurde kadakane kallistus.

Kõik see maitsete kompott keerleb suus ja kõditab ninas õige mitu minutit. Suu muutub tiinelt paksuks, nagu oleks röstitud tammetõru närinud. Mõni vähemkogenu nautleja võiks selle joogi joomiseks vähemalt teritatud lusika valmis seada, kuigi nuga ja kahvel näikse olevat paslikum selle tummise tüki tarvis.

Väga mõnus rüübe. Ära oota, et lakud seda õhtu jooksul kümme purki. See üks on algajaile sõbraga kahe peale täitsa paras haugata. Üksi saab raamatuga kamina ees veeta väga mõnusanpika ja pimeda, sügiseselt pimeda õhtupooliku.