Pudelit avades andis tunda kerget suitsust hõngu ja magus-magusat lõhna.
Vahtu sisuliselt ei tekigi, ja seegi kirme mis tekib on pea paugust ka kadunud.
Lõhn nagu juba jõudsin kirjutada - magus ja linnaseline. Pisut ka köhasiirupit meenutav.
Suutunnetis on siidiselt pehme ja õlijas. Karbot on suhteliselt vähe ja see on väga mõnusalt pehme.
Maitsetes tunda kusagilt tulev kõrvetatud röstleival päikest nautiv angervaks. 8-o ????? Isegi ei suuda aru saada. Ja jälle see köhasiirup.
Muhe tegelane kelle juurde hilissügisestel õhtutel kamina ääres hea sõbraga koos nautida. Pudel korraga üksi kulistada tunduks liigne luksus. Aga kahe peale ka kolm-neli poleks vist palju.
12% vol 0,33L pudelis
Pudelit avades imbus tuppa tume magusus.
Valades vahtu sisuliselt ei tekkindki.
Joogi lõhn on segu kergest mustast kohvist ja siirupist. Ehk isegi köhasiirupist? Sihuke kergelt mesine ja lilleline. Viitaks ehk angervaksale? Lisaks on ka mõningane alkoholine lõhn.
Suutunnetuselt tihe ja magus. Pisut hapukas ning pehme, kuigi samas ka nooruslikult kare.
Maitsed on linnas, mesi, angervaks ning pisut alkoholi.
Päris ohtlik tegelane - liiga kergelt libiseb üle keele. Ainsaks takistuseks, et liiga palju teda kummutada, on ehk magusus. Aga mõnele meeldibki nii.
375 ml ja 13,3% alc
Korgitammekoorest korgiga suletud armas pisike roheline veinipudel. Kork eemaldub peaaegu sutsakaga. Igal juhul on see korgi pudelist eemaldumine päris hoogne - CO2 on seega sees.
Lõhnalt on hapukas ja vaat et isegi mõrkjas.
Vahtu tekib täitsa mõne sentimeetri jagu, kuigi see on sama püsiv kui oktoobrikuine lumi.
Suutunnetuselt samuti hapu. kaldub juba kannatamise tagumisele piirile, aga siiski veel talutav ja värskendav. Arvatavasti annab sellele tundele hoogu veel omakorda juurde see ülirikkalik CO2. Siia juurde veel väga kuiv olek.
Maitse kohta saaks öelda omapärane ja ebaloomalik :) . Pole kuigi palju ebaküdooniast tehtud asju söögi või joogina tarvitanud, aga arvan täitsa selle vilja siin ära tundvat. Õige pisut on isegi käärind mee mõrkjust kurgu laes tunda. Ah jaa - pisut häirib atsetoonine mekk. Kaob see usutavasti mõne aja möödudes, kui maitsed ühtlustuvad. Ehk siis vast veel poole aasta või aasta pärast.
Ilma gaasita, või noh vähese gaasiga oleks see jook täitsa mõnus suvine suutäis. Värskendav ja pisut kihisev. Praegusel moel solgutan gaasi pudelis või klaasis välja ja siis tarvitan eelistatult päris mõnusalt maha jahutatuna.
Melomel (puuvilja- ja/või marjamõdu)
75cl vahuveinipudelis ja 12% alc
29mm kroonkorgiga kaanetatud pudel. Mitte just igapäevane. Pisut raske on seda taassulgeda ning 750ml kogus on täpselt selline, et üksi lõpuni juua ehk ei jaksa. Seega turundada võinuks kas väiksemas taaras või mõelda kuidas pudelisuu ajutiselt siiski viisakalt õhukindlaks saada.
Lõhna poolest oli tunda kuiva ja haput. Ja midgai viitas ka jahusesusele.
Vahtu tekkis klaasi õige pisuke kirmeke ja see oli suht varmas joogi pealt kaduma, kuigi jah - vabanev CO2 tekitas klaasi serva siiski pidevalt uut ilusat pisikest mullikest.
Suutunnetus oli tuhkkuiv. Jaaaaa taniinine. Nagu pistnuks kamaluga arooniat suhu ja siis püüdnud neid marju korraga katki mäluda. Silma võttis krimpsu küll. Ja see tunne kestis tegelikult tagasi ulatuva lainena päris pikka aega.
Maitses aga mustsõstart ei leidnud. Ehk vast punast sõstart? Või pisut magesõstart? Või siis hoopis astelpaju? Lapsepõlves on ju proovitud isegi toomingamarja - see on ehk isegi kõikse lähedasem. Selline suud kuivatav ja jahune ja hapu. Igal juhul võttis sügavalt kukalt kratsima - mis maitse see siis on??? Ah jaaa - mee maitset ei suutnud siit ka leida just eriti palju. Kuigi mõne marjamõduga võibki sedasi juhtuda kui jook teha nii kuiv.
Minu isikliku tunnetuse kohaselt on see jook tasakaalust väljas. Hapu ja taniin võiks olla rohkem vaos hoitud, sest sellisel kujul nad joogile otseselt paremaid maitseomadusi ei tekita. Või hoopis terake magusat võiks tuua esile mustsõstra noodi mis praegusel hetkel kuhugi väga sügavale peitub ja end kuidagi ei ilmuta.