Põhjala Jätku leiba BA imperial porter

 

0,33L pudelis 12,5% alk

Pudeli avades oli tunda pisut meditsiinilist arstirohu magusat ja burbooni alkoholist lõhna.

Pisike millimeetrine vahukihike õnnestus siiski pildile saada. Aga ütleme nii, et vahtu pole.

Lõhnas karamellinnased, magus linnas, pisut kangemat alkoholi mis võiks kuuluda ju rukkiviskile, sest leiba on selles lõhnas kõige rohkem ja igast otsast. Sihukest leiba, mille lõhede servad ahjus kenasti kärssama läinud.

Suutunnetuselt tihe. Kohe nii, et õlijas ei sünni öelda. Tihe kui masuut. Magus, aga õnneks tasakaalustab pisuke mõru seda suurepäraselt. Kerge tubakas hõljub tagaplaanil. Seda jooki juues ei teki kuidagi muljet 12,5% joogi suhu sattumisest.

Maitsed. Jestas, nihukest meeldivat tormi poleks kohe kindlasti osanud oodata. Mõnus viski, leib, ürdid mida ootaks ehk pertusiini köhasiirupis - aniis, mandel, vanilje. 

Pidupäeva jook. Et kui veini joojad avavad mõne vahuveini tähtsündmusteks, siis õlleinime võiks suurte sündmuste tähistamiseks selle joogi ilma häbenemata lahti teha.

Otsi kõrvale hea tubakaga piip või sigar, istu maha ja naudi seda suurepärast meistritööd.

Põhjala Cowboy Breakfast Bourbon BA Imperial Stout

0,33L pudelis 12,5% vol. 

Tume kui tökat. Vahtu tekib õhuke kihike millest pool kaob enne kui pilt tehtud saab. Kokku suudab vaht joogil püsida mõned sekundid üle minuti. 

Lõhnas tugevalt magusat karamelli, pehmust, kuivatatud ploomi ja linnaseid. 

Suutunnetuselt kogu suuõõnt kattev pehme suletekk. Ehk õige pisut tunda alkot. 

Maitselt ploomi kohvi koos burboonis immutatud tubakaga. 

Desserdiks hea. Pudelit võiks jätkuda paarile kolmele sõbrale, sest see maitsete hunnik mis suud täidab on imetlusväärselt võimas. Lihtne, aga väääääga mõjus. 

Põhjala Dryman’s blend Whiskey ba Stoutwine

 Dryman’s blend

Whiskey ba Stoutwine

Põhjala

0,33 ml ja 11,5%

Vaht tekib kahe viiendiku klaasi jagu, ning see on tihe, kuid keskmisest pisut vähema püsivusega. Kuigi millimeetrine vahukirme elab vapralt üle viie minutilise lõhnade taga ajamise.

Lõhn on magusaldane, hapu noodiga ja vahtrane. Nagu oleks kaljaleivaviilukale paras sorts vahtrasiirupid kallatud. Igal juhul jäme juurikas tundub see jook tulema.

Vahumütsi taandudes leian lõhnus veel pisut kreeka pähklit ja ehk õige pisut kakaod.

Kuigi lõhnast võinuks eeldada et pean taas nuga teritama minema, sest niivõrd tihe ja matsakas oli lõhn. Joogi keelele jõudes on see viskoossus palju leebem. Voolab puha täitsa ise klaasist suhu. Ei, see pole üldse kerge jook, lihtsalt ”kergem” kui lõhnast eeldanuks.

Esmamekis ehmatab ära barbarissi hapu. Kust see siia sai?

Kui seda kummalist, kuid mõnusat haput poleks, saaks isegi öelda et jook on nii siidine, et Guiness peaks Tartusse tulema õppima kuidas pehmust vedeldada ja pudeldada.

Aga maitsetest - õunhape rohelisest ja õigepisut toorest ubinast. Röstipäeva järgselt Karlova kohvikusse sisenemise tundmatute atlantise taguste kohviubade röstimise hõng. Pisut tolmuseid pähkleid. Kergelt kibelema läinud vahtramahl. Kurgu tagaseina kihelus võiks isegi viidata käärinud meele?

Aga kus on alko? Nii mõnusalt kokku sulanud maitsed ja alkot tunda ei poole kopka eestki? See jook on müstiliselt ohtlik. Mida kõikke ta sinuga ära ei tee - paneb ninaga nuuskima, ehmatab ”ei-tea-kust” tulevate üllatustega, on siidterav ja päris pikaldase järelmänguga.

Pean vist Gambrinuse vanale külla minema ja seda letialust kraami omale kohe suurema koguse varuma.