Põhjala Dryman’s blend Whiskey ba Stoutwine

 Dryman’s blend

Whiskey ba Stoutwine

Põhjala

0,33 ml ja 11,5%

Vaht tekib kahe viiendiku klaasi jagu, ning see on tihe, kuid keskmisest pisut vähema püsivusega. Kuigi millimeetrine vahukirme elab vapralt üle viie minutilise lõhnade taga ajamise.

Lõhn on magusaldane, hapu noodiga ja vahtrane. Nagu oleks kaljaleivaviilukale paras sorts vahtrasiirupid kallatud. Igal juhul jäme juurikas tundub see jook tulema.

Vahumütsi taandudes leian lõhnus veel pisut kreeka pähklit ja ehk õige pisut kakaod.

Kuigi lõhnast võinuks eeldada et pean taas nuga teritama minema, sest niivõrd tihe ja matsakas oli lõhn. Joogi keelele jõudes on see viskoossus palju leebem. Voolab puha täitsa ise klaasist suhu. Ei, see pole üldse kerge jook, lihtsalt ”kergem” kui lõhnast eeldanuks.

Esmamekis ehmatab ära barbarissi hapu. Kust see siia sai?

Kui seda kummalist, kuid mõnusat haput poleks, saaks isegi öelda et jook on nii siidine, et Guiness peaks Tartusse tulema õppima kuidas pehmust vedeldada ja pudeldada.

Aga maitsetest - õunhape rohelisest ja õigepisut toorest ubinast. Röstipäeva järgselt Karlova kohvikusse sisenemise tundmatute atlantise taguste kohviubade röstimise hõng. Pisut tolmuseid pähkleid. Kergelt kibelema läinud vahtramahl. Kurgu tagaseina kihelus võiks isegi viidata käärinud meele?

Aga kus on alko? Nii mõnusalt kokku sulanud maitsed ja alkot tunda ei poole kopka eestki? See jook on müstiliselt ohtlik. Mida kõikke ta sinuga ära ei tee - paneb ninaga nuuskima, ehmatab ”ei-tea-kust” tulevate üllatustega, on siidterav ja päris pikaldase järelmänguga.

Pean vist Gambrinuse vanale külla minema ja seda letialust kraami omale kohe suurema koguse varuma.