Werner
Mõnusalt musta-punase kontrastiga purki avades on tunda karamelli lõhna. Päris belglane ta ju pole, aga mõnus magus ja pisut leivane. Kuidagit moodi tuletas meelde aegu kui käisin Dünamo basseinis ujumistrennis. Asus see veesilm ju kohe Tartu ekperimentaal õlletehase kõrval. Ja need lõhnad mis linnaste tegemisel õhus heljusid. Ohsamumeie mis mõnus nostalgia.
Vahtu tekib parasjagu palju. Kestab see paks vahumüts minutike poolteist, aga see viimane kirme ei taha ka viie minuti möödudes hajuda.
Ühtlane peenike CO2 mull eraldub nii ilusti ja, et seda võibki lummatult vaatama jääda.
Maitse - lisaks lõhnale on ka maitses kerge belgia nüans. Igal juhul meeldiv tõhus suutäis mida tahaks kohe mäluma hakata. Kergelt on tunda rösti mis kusagil suuõõne tagumises otsas ulakalt välja piilub. Minu isiklikule eelistusele on õlu ehk pisut magus, kuid jääb siiski heasti tasakaalu kerge humalamõruga.
Kuhu see jook minu laual paigutuks? Kindlasti heade sõpradega vestlusesse koos seakoodi ja hapukapsaga. Neid sööke on ju veel kuhu kõrvale ta rõõmu valmistaks, see Müncheni resto koot oli lihtsalt esimene mis pähe lendas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar