Kabli kuubik Õuna vanilje mõdu

 

0,33 liitrises pudelis 17% alkoholi.

Avamisel ei juhtunud mitte midagi peale kroonkorgi eemaldumise.

Värvuselt oraanžika tooniga merevaik. Vahtu pole. Lõhnu ei pihku.

Lõhnas on liköörilik magusus, calvadoslik õun ja plombiirlik vanilje. Mesine hapukas mõrkjus. Vananaistesuvine soojus.

Suutunnetuselt õunahapu, suisa pihlaka kibehapu. Aga mitte üleliia. Viskoosus on täitsa kõvasti üle keskmise. Pisuke jääkmagusus püüab tasakaalustada seda hapumat poolt ja saab sellega isegi peaaegu hakkama. Alko oma kangusega märku ei anna.

Maitses tugev konsentreeritud õun koos seemnetega, pisut pihlakat, tibakeseke vaadivaniljet.

Äärmiselt meeldiv dessertveini klassi kuuluv jook. Äärmiselt luksuslik ja pidulik õhtu lõpetaja kas iseseisvana või mõne maitseks suupiste kõrvale.

Kabli kuubik Pihlaka mõdu

 

0,3 liitrises pudelis 9,5% alc

Pudeli avamisel korralik vahupidu. Ja tubli annus pihlaka lõhna.

Värvuselt keskmise intensiivsusega kahkjalt õlgkollane. Klaasi valades tekkiv vaht on loetud sekunditega kadunud.

Lõhnas tugevalt pihlakane, isegi pisut tolmuselt pihlakane. Taustal ka pisut mett ja natuke alkoholi vürtsikat torget. 

Suutunnetuselt üle keskmise karboga, pisut vürtsikalt suulage kõditav. Pihlakalt ootaks mingit mõrudat, kuid paistab, et need marjad on külmavõetult oma kibemõruda tundumse ära kaotanud ning see on väga meeldiv.

Tugevat pihlakat on tunda. Kohe tuleb meelde noorusaeg ja pihlakapuhkpüss. Ja pihlakamoos. Ja eriti pihlakamesi, kuigi mee maitset väga tunda ei ole, on ta taustal täitsa olemas. Aga siiski ainult taustal. Mingi apteegi rohusegulõhnaline maitse kajab päris tuntavalt.

Väga mõnus rüübe. Õige pisut jahutatuna 16 kraadini saaks sihukesest joogist väga mõnusa piduliku pärlveini (karbo ei ulatu veel vahuveini tasemeni) asenduse. 

Kabli kuubik Vaarika mõdu

 

0,33 pudelis 13% alkot

Etiketita pudel. Väheldane infokild kroonkorgile kirjutatud. Pudeli avamisel käis pisuke sutsakas gaasi, niiet eeldan karboniseeritud jooki.

Jook on kenasti klaar ja värviintensiivsuselt kahvaturoosa.

Lõhnas on tunda mõrkjat mett ja sõstrast vaarikat. Kusagilt nuka tagant ka märjalt niidetud (sidrun?)heina. Natuke hõõguvat vürtsikust ja soojust.

Suutunnetuselt peaaegu kuivaks käärinud. Sisuliselt rahulik - juu siis avamisel tekkinud suts on lahustunud CO2 mis sooja käes joogist välja tulnud. Või on jook pudelisse pandud värskelt peale käärimist ning joogil pole olnud jäetud aega gaasist vabaneda laagerdamise ajal? Jook on harjumatult mõrkjas. Pisut on ka tunda alkoholisust mis pikema laagerdusega suuremas nõus oleks ehk pehmemaks vajunud. 

Maitsed on lõhna jätk. Väga kerge vaarikas, sidrunhein ja kerge kare mesi.

Tegu vägagi joodava mõduga. Isiklikult paneks sutsu rohkem vaarikat ja laseks suures nõus rohkem laagerduda. Äkki ka pisut-pisut magusam. Aga ka selliselt mõnusalt tarvitatav. 

Perla Miodowa

 

0,5L pudelis 5,4% abv

Pudeli avamisel mõnusat karbonisatsiooni lubav sutsakas ja pisuke mee aroom.

Vahtu tekib täitsa paras jagu ja see on tihe ning püsib ka kaua.

Lõhn on kergelt suitsune ning üllataval kombel ”voblane”? 

Suutunnetuselt väga mõnus ja pehme siid. 

Maitses on väga mõnus mesi, pisut vaha ja taruvaikugi. Justkui kauge meenutus banaanist tekitab lisamõtte - kas on väga kelm pärm leitud, või on ehk joogi valmistamisel kasutatud ka pisut linnastatud nisu?

Labietis Irbenīns BA sour braggot

 

375ml pudelis 7,3% alc.

Pudeli avamisel tunda kerget lilleaasa, mis on vihmajärgselt märg ning happeline pinnas levitab magushaput pisut kutsuvat pisut eemale tõukavat aroomi.

Vahtu tekib vaid hetkeks. Pudel on nii täis villitud, et suudmest on vedeliku tase vaid 1mm all pool. Värvilt pilvine tume merevaik.

Lõhn sisaldab juba loomalikku hõngu. Märg peni, või jahtuda jõdnud higine hobuse selg. Kumab ka kerge kevadine mesi. Natuke karamelli. Kuigi lubatakse vaadilaagerdust, siis tamme kohalolu lõhnas ei ole ilmne. 

Suutunnetus hapu - peaaegu et lõualuid liigutama ajavalt hapu. Kergelt soolakas, vähese karboga ja mõnetiselt puiduligune (siin see ligutamm siis ongi). Kui hapu kuidagi kõrvale jätta, siis on võrdlemisi kerge see põhiolemus, aga hapu virutab siiski korralikult pedaali põhja.

Maitselt on magusaga tasakaalustamata barbariss-rabarber. Kuskil õige kaugel kajab ka mesi.

Vot pole mina souridega veel sõbraks saanud. Mõni on rohkem talutav, mõni kohe üldsegi mitte. Ise seda konkreetset jooki ostma ei tõtta, kuid stiilile omased punktid on siin võrdlemisi korralikult olemas. 

Lehe pruulikoda ja Nöösker - Ööloom Bourbon BA

0,33L pudelis 12% vol alkoholi

Vahtu ei teki üldse.

Lõhnalt linnased ja kerge magusus. 

Suutunnetuselt pehme ja siidine, aga mitte liialt magus nagu seda olid eelmised Ööloomad.

Ega ka maitse ole eelmistest oluliselt erinev. Puudu on ehk suitsusus. Juurde on tulnud mingi luuviljane nüans - kõige lähedasem ehk kreek. 

Kui võrrelda seda jooki eelmiste ööloomadega, siis tundub praegusel hetkel see ka kõikse mõnusam. Ei ole tunnetuslikult nii magus. 

Lehe pruulikoda ja Nöösker - Ööloom Mezcal BA

0,3L pudelis 12% alkoholi

Pudelit avades andis tunda kerget suitsust hõngu ja magus-magusat lõhna.

Vahtu sisuliselt ei tekigi, ja seegi kirme mis tekib on pea paugust ka kadunud. 

Lõhn nagu juba jõudsin kirjutada - magus ja linnaseline. Pisut ka köhasiirupit meenutav.

Suutunnetis on siidiselt pehme ja õlijas. Karbot on suhteliselt vähe ja see on väga mõnusalt pehme. 

Maitsetes tunda kusagilt tulev kõrvetatud röstleival päikest nautiv angervaks. 8-o ????? Isegi ei suuda aru saada. Ja jälle see köhasiirup. 

Muhe tegelane kelle juurde hilissügisestel õhtutel kamina ääres hea sõbraga koos nautida. Pudel korraga üksi kulistada tunduks liigne luksus. Aga kahe peale ka kolm-neli poleks vist palju.

Lehe pruulikoda ja Nöösker - Ööloom

12% vol 0,33L pudelis

Pudelit avades imbus tuppa tume magusus. 

Valades vahtu sisuliselt ei tekkindki. 

Joogi lõhn on segu kergest mustast kohvist ja siirupist. Ehk isegi köhasiirupist? Sihuke kergelt mesine ja lilleline. Viitaks ehk angervaksale? Lisaks on ka mõningane alkoholine lõhn.

Suutunnetuselt tihe ja magus. Pisut hapukas ning pehme, kuigi samas ka nooruslikult kare.

Maitsed on linnas, mesi, angervaks ning pisut alkoholi.

Päris ohtlik tegelane - liiga kergelt libiseb üle keele. Ainsaks takistuseks, et liiga palju teda kummutada, on ehk magusus. Aga mõnele meeldibki nii.

Hoppet madumõdu

 

Naljakaid teid pidi jõudis minuni pakike mis sisaldas jooki. Mekime ja arvustame.

Näib, et tegu on mingi konkreetse ürituse tarvis tehtud eripruuliga.

Pudelil puudub info nii alko kui muu sisu kohta.

Pudeli avamisel oli kogu ümbrus mee hapukasmagusat lõhna täis. 

Imekerge vahupits keerleb joogi pinnal. Selle võrra mis seal pinnal olev hajub, selle võrra tuleb joogist aina juurde. Ja sedasi päris 5 või enamgi minutit.

Jook on hägune. Korraks jääb isegi mulje, et äkki on jook veel ülimalt noor ja tahab selginemist?

Lõhnast veel — miskit kadakaselt ja kuuseselt vaigust on sees. 

Suutunnetuselt on üle keskmise karboga. Pisut isegi kergemapoolse kehaga. Hapusus on meele omaselt olemas. Pigem poolkuiv või isegi poolmagusa poole küünitav. Kuigi hapu ja pisuke taniin hoiavad kõikvõimaliku magusa väga kergelt ohjes.

Maitses on kusagilt kohale tõtanud kaneelikoor ja mingi okkaline võrse. Kuusk päris pole, ja mandrimehena kadakavõrseid närinud ma pole. Pigem isegi julgeks meenutada lapsena näritud seedripähkli vaigusemat mekki. Või on siin mõni mõnusalt vaigune humal peidus?

Igatahes kadestan isikuid, kes konkreetse ürituse raames seda jooki keelele saavad valada. Lihtne, samas mõnusalt kihiline ja rõõmu tekitav jook.

Denis Pärnaõiemee traditsiooniline mõdu

 

Ilma etiketita ja ka ilma igasuguse lisainfota. 

Vapustavalt laheda kergelt roheka varjundiga väga klaar (9/10) jook. Karbot pole. 

Avades tunda värske mee lõhna. Hapukas ja kuuseokkaliselt vürtsine. 

Suutunnetuselt vürtsikas, pehme, MAGUS. Pisut hapusustki. Tasakaalustuseks võiks taniini tunda olla. Praeguse balantsiga hakkab magusus lõikama. 

Maitselt tunnen kevadkorje mett, värsket ja lillelist. Pisut kuusevõrse või hapuoblika mõnusat hapukat ampsu ka. 

Tehniliselt hästi välja tulnud jook, mis on skaala magusas otsas. Paljudele see meeldiks kohe vägagi.

Hedonica Jõulumõdu

 

Pudeli sain Gambrinusetaadilt, kes soovis sekundeerivat arvamust, ning egas seda vististi kuskilt kaubanduses saada ei ole. Seega pidime jagama.

0,5L pudelis teadmata kogus alkoholi.

Ja KÄSITÖÖÕLU? Kust otsast, mis tehnoloogiaga seda saaks kasvõi kaudseltki õlleks nimetada? Mõdu on mõdu, tehnoloogiliselt vaadates vein. 

Punni eemaldades käib päris kõva litakas. Gaasi on kohutavas koguses. Peab nentima, et ei pudel ega kork ei ole mõeldud survestatud kraami hoidma. 

Vahtu tekib korraks õrna kihi jagu ja see haihtub hetkega. Jook on hägune, kuid kauni punakas-oranzi merevaigu tooniga.

Lõhnab kääriva mee järgi. Sügavamalt ninaga klaasis sobrades leian kergeid noote kaneelist, ehk miskist vürtsist veel, kuid käärimisele viitavad (tegelikult üldsegi mitte ebameeldivad) aroomid lämmatavad need hetkel ära.

Suutunnetuselt on kange magusus ja mee vürtsine tulisus. 

Mee maitse on ju meeldiv. Samas on see ikka joogina liig mis liig. Mett purgist otse tarbida on tunne umbes täpselt sama. 

Lõpetuseks pean nentima, et joogi pudeldamisega on ilmselgelt kiirustatud. Ma tõsimeeli ei taha uskuda, et mõdumeister plaanis toore ja kääriva joogi välja jagada. Selline kogus käärimata mett täis elujõus pärmi pidulaual sunnib parimal juhul pudelitelt punnid lakke lendama, pisut kehvemal juhul klaasikillud mööda ruumi laiali, tore kui lähedased ja koduloomad lendava klaasiga viga ei saa. Ja kleepuvmagus vedelik igale poole peale kauba. Laes, seintel, riiulitel ja põrandal. Kes iganes siin lugemas on ja omab sellist antud hetkel veel tervet isendit - KIIRELT JA ETTEVAATLIKULT jook külma. Las ta jahtub ca -5°C peale, siis ettevaatlikult punn maha, et liigsed gaasid saaksid ohutumalt välja lastud. Hoia peopesa kindlalt punni peal, et sa ei peaks pärast kusagilt uut otsima minema. Sest see punn saavutab ilma hoolsa hoidmiseta tõenäoliselt esimese kosmilise kiiruse lähedase hoo ning ballistiline maandumiskoht võib osutuda kättesaamatusse kaugusesse. Mis aga edasi? Kui on vesilukku ja silikon/kummi punni, siis võib ju tal lasta kuuke käärida. Vast siis saavad suhkrud otsa või raugeb pärmi jaks. Ja siis vähemalt pooleks, kui isegi mitte terveks aastaks laagerduma. Aga vaevalt inime, kes ei tegele kääritustega, ja pole sellega teemaga tuttav, viitsib seda vaeva omale kaela võtta.

Õllekraan Medalus meeõlu

 

Villitud 0,5L plastpudelisse 5,5% alc 

Ahme Araxes'est soetatud, kraanist kohapeal villitud 

Lõhn on pisukese humalaga linnaseline ja meeldivalt meeküllane. Sihuke nõuka aegse väga värske leivakalja laadne. 

Vahukirmeke on tõtakas kaduma, nagu otsiks möödunud jõulu taga. 

Suutunnetuselt poolmagusa tagumisse otsa kalduv. Kuid on tunda ka sellist makropruuli puudutust. Ei saa öelda et vesine, kuid justkui jääb tunne hea tummise kraami lahjendamisest ja siis mee magususega joogi tunnetuse üles tõstetud. Aga see ei ole iseenesest selle keelekastme puhul veel paha. CO2 on meeldivalt olemas, samas mitte kallale kargav ega terav.

Maitselt on tunda pisut lillelist mett, meeldivalt mõnusat vett, on tunda ka vähest murust linnaste panust maitsete kompotti. Pisut tuleb kusagilt ka suhkrukaramelli maitset. Kui nüüd tasakaalust rääkida, siis ehk veidi võiks olla taniini juures peatamaks seda magusa küllust. 

Pean tunnistama, et tänu nostalgilisele kalja meenutusele, on see jook kuidagi eriti imearmas ja meeldiv. Alkot tunda ei ole ja see kinnitab seda tunnet veelgi. Aga karastusjoogina seda võtta kohe kuidagi ei saa. Meeldiv kilk hakkab peas siristama suht kiirelt.

Mürkapruulikoda 10 Viimane Jõuluöö

 

0,3L jässakas ja lühikaelalises pudelis 8,9% alc

Kuna etiketile on kirjutatud järgmised sõnad, siis eeldan et tegu maltoosast tehtud braggotiga: 

mesi / amser maltoosa / rosinad / vanillisuhkur / tannelaastud / tammelaastud / aurora / centennial / citra / pärm

Iseenesest ei pea ma maltoosa kasutamist patuks. Kui omal meskimise võimalused puuduvad, siis maltoosa on omal kohal. Eelistatud on loomulikult ise meskimine. Pisut suurem (minul 14L) keedupott ja meskimisvõrk on siin suureks abiks.

Lõhn on marjane ja magusamapoolne. Karge, samas soojendav kevadise mee lõhn. 

Vahumüts on päris võimas, kuid hajub päris kiirelt.

Tunnetuslikult on magus, tihe, kergelt hõõgav, vürtsikas ning ülipisut ka mõrudat.

Maitse mesine, kärjevaha, pisut üle küpsenud mustsõstart või tumedat viinamarja, pisut tamme ja vaniljet. Pakuksin, et nii mõnigi piparkoogi vürts on pruulimise aegu potisuule liiga lähedal old ja suisa üle serva pottigi kukkunud. Näiteks ingver, apelsiinikoor tundub kauguses kumavat. Kaugemal järelmaitses on tunda rosinaid. 

Üllatavalt tummine ja võiks ju öelda et isegi tuline. Kui vaid seda magusust nii palju ees ei oleks. Braggoti puhul ootaks pisut rohkem ka humalate esile tulemist. Humala mõrusus oleks kindlasti magusa tasakaalustamisel abiks pisut ootamatule vürtsikusele.

Nöösker Ebaloom

Melomel

375 ml ja 13,3% alc

Korgitammekoorest korgiga suletud armas pisike roheline veinipudel. Kork eemaldub peaaegu sutsakaga. Igal juhul on see korgi pudelist eemaldumine päris hoogne - CO2 on seega sees.

Lõhnalt on hapukas ja vaat et isegi mõrkjas. 

Vahtu tekib täitsa mõne sentimeetri jagu, kuigi see on sama püsiv kui oktoobrikuine lumi.

Suutunnetuselt samuti hapu. kaldub juba kannatamise tagumisele piirile, aga siiski veel talutav ja värskendav. Arvatavasti annab sellele tundele hoogu veel omakorda juurde see ülirikkalik CO2. Siia juurde veel väga kuiv olek.

Maitse kohta saaks öelda omapärane ja ebaloomalik :) . Pole kuigi palju ebaküdooniast tehtud asju söögi või joogina tarvitanud, aga arvan täitsa selle vilja siin ära tundvat. Õige pisut on isegi käärind mee mõrkjust kurgu laes tunda. Ah jaa - pisut häirib atsetoonine mekk. Kaob see usutavasti mõne aja möödudes, kui maitsed ühtlustuvad. Ehk siis vast veel poole aasta või aasta pärast.

Ilma gaasita, või noh vähese gaasiga oleks see jook täitsa mõnus suvine suutäis. Värskendav ja pisut kihisev. Praegusel moel solgutan gaasi pudelis või klaasis välja ja siis tarvitan eelistatult päris mõnusalt maha jahutatuna.

Nöösker Sõsar

Melomel (puuvilja- ja/või marjamõdu)

75cl vahuveinipudelis ja 12% alc

29mm kroonkorgiga kaanetatud pudel. Mitte just igapäevane. Pisut raske on seda taassulgeda ning 750ml kogus on täpselt selline, et üksi lõpuni juua ehk ei jaksa. Seega turundada võinuks kas väiksemas taaras või mõelda kuidas pudelisuu ajutiselt siiski viisakalt õhukindlaks saada.

Lõhna poolest oli tunda kuiva ja haput. Ja midgai viitas ka jahusesusele. 

Vahtu tekkis klaasi õige pisuke kirmeke ja see oli suht varmas joogi pealt kaduma, kuigi jah - vabanev CO2 tekitas klaasi serva siiski pidevalt uut ilusat pisikest mullikest.

Suutunnetus oli tuhkkuiv. Jaaaaa taniinine. Nagu pistnuks kamaluga arooniat suhu ja siis püüdnud neid marju korraga katki mäluda. Silma võttis krimpsu küll. Ja see tunne kestis tegelikult tagasi ulatuva lainena päris pikka aega. 

Maitses aga mustsõstart ei leidnud. Ehk vast punast sõstart? Või pisut magesõstart? Või siis hoopis astelpaju? Lapsepõlves on ju proovitud isegi toomingamarja - see on ehk isegi kõikse lähedasem. Selline suud kuivatav ja jahune ja hapu. Igal juhul võttis sügavalt kukalt kratsima - mis maitse see siis on??? Ah jaaa - mee maitset ei suutnud siit ka leida just eriti palju. Kuigi mõne marjamõduga võibki sedasi juhtuda kui jook teha nii kuiv. 

Minu isikliku tunnetuse kohaselt on see jook tasakaalust väljas. Hapu ja taniin võiks olla rohkem vaos hoitud, sest sellisel kujul nad joogile otseselt paremaid maitseomadusi ei tekita. Või hoopis terake magusat võiks tuua esile mustsõstra noodi mis praegusel hetkel kuhugi väga sügavale peitub ja end kuidagi ei ilmuta.