Rebrew
Vahtu tekib muhedalt tiheda mütsi jagu ning see püsib minuteid. Jääb veel korraliku liimiga liimitult klaasi seintelegi ja ka 15 minuti pärast on kerge vahukirme veel klaasis jooki katmas.
Värvuselt oraanžikas kollane ja olemuselt hägune. Mitte päris nii et nuga ja kahvel suhvlist välja otsida tuleks, aga kardetavasti peab hambad üle teritama.
Joogi huultele jõudes on tunda kuidas pruulmeister on suutnud leida mooduse Ukraina päikesest osakene purki pista. Nii soe ja sume. Pehme ja mehukeselt mehune. Ja siis hiilib ligemale skalpellterav humal. Ja ei hakka üldse mitte keele lõikusega tegelema, vaid ikka kohe kurgulage nüsima. Kuidas saab üks nii pehme asi nii terav olla???
Kui nüüd kuidagi jõuaks oma jutuga selleni mis edasi juhtub... proovin, aga ei luba sest nauding on võrratult mõnus.
Olgu, proovin jätkata.
Igatahesnkogu selle lulli ja pillerkaare peale jääb suus ringlema humala estrite vaigune möll, siidpehme ja õliselt libe lillehõng. Äärmiselt mahlane ja mõnus tegelane o klaasi sattunud. Vist esimest korda elus võrdlen õlut konjakiga, minu lemmiku Meukow VS’iga. Aga ommeti - istud mugavalt toolile, võtad klaasi ja naudid poolvidukil silmadega. Nii sügav, nii palju sooje ja teravaid emotsioone, niiiiii hea!
Loodan et seda kraami veel jagub isand Gambrinuse lettidel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar