Maaritsa pruulikoda jõuluporter

 

Miski jälle Ingvari üllatuskotist. 

0,3L mõnusalt töntsakas pudelis minule teadmata jook ja teadmata kogus alkoholi (aga seda pole vähe).

Pudelit avades elavnes jook ses koheselt. Ülevoolavat rõõmu minu vastu küll polnud, aga vaht pistis siiski nina pudeli suuni ja piilus, et kes nüüd siis tema rahu rikkuma tuli.

Rahulikult valades õnnestus pudeli sisu ilma jääkideta ilusti klaasi valada. Ja oi seda vahtu. Klaasi seintele jõhkralt kleepuv.  Tihe, lõika või noaga. Püsiv, 11 minutit juba klaasis oldud, ja ikka on vahtu veel 2-3 cm. Vahupits rebeneb õige natu alles 14 minuti ja 55 sekundi möödudes. Ja egas vaht jääb kirmena joogile ka siis kui jook otsa hakkab saama.

Värvus väga kerge punakas-oranzi varjundiga tumepruun.

Aroomilt magusamapoolne ja kuivatatud ploomi ja leiva järele lõhnav. Mingi huvitav puuviljaline humal oma vürtsise ja vaiguse hõnguga on ka kusagil tagaplaanil.

Suutunnetuselt üle keskmise mõru. Väga tihe ja liimjalt-siidiselt suud paitav. Alkoholisus annab kergelt tunda karge karedusega.

Maitselt päris tugevalt kõrvetatud leivakoorik ja mõrutubakaleht. Ja see kuivatatud ploom on selle leivakoorikuga koos ahjus olnud.

Põnev rüübe talvisesse ilma. Korraliku ahjuprae, ahjukardulase ja kapsaga täpselt paras suutäis. 

Sencu Minhauzena Gaisais

 

Õkva Lõuna-Liivimaalt saabunud imelik jook. Kaasavaraks pakiti ka üks tops.

0,5L pudelis 4,5% alkoholi.

Münhauseni muuseumi erijook. Peaks kuuluma pilsnerlaste klassi.

Vahtu on isegi jääkülma joogi peale meeldivalt palju ja vahu kestvus on napilt alla 300 sekundi. Ehk siis jääb rühma väga hea, sest vahu püsivust peaks mõõtma temperatuuril 20-22ºC, ja sellel temperatuuril pole mingi probleem see nõutav 300 sekundit kätte saada.

Lõhnalt linnaseline ja hapukas. Pisut karamelline.

Suutunnetuselt kergemapoolsem. Kergelt magusamapoolne, mis isegi meeldiv üllatus. Lätlased on minu mälu järgi ikka väga magusalembesed õlle osas. Väga rikas CO2 gaasi poolest. Isegi rohkem kui Tallina külje all tegutsev Eesti vanuselt teine õlleköök. Õnneks vabaneb lahustunud gaas võrdlemisi kiirelt ja poole klaasini jõudes on jook juba täitsa tarvitatav.

Maitselt kerge linnas ja kerge humal. Puhas ja karge. Karamell on ka maitses täitsa olemas, aga üldsegi mitte pealetungivalt. Meeldivalt nüansi pakkuv.

Eripruulina kindlasti täitsa arvestatav. Igapäevaselt päris ei tarvitaks. Esiteks kättesaadavus suht nadi, teiseks minu maitseeelistuse jaoks liiga gaasine, kolmandaks jätab ta siiski tunde, et on keskmise piiril balanseeriv massõlu, 

Maaritsa pruulikoda suitsune porter

 

Ma igasuguse infota pean arvama nii tüüpi kui kõike muud. Noh, pudel on pruun ja 0,3L.

Avades tunda suht kanget sigari tuha lõhna. Põhjast tuli vahu peale isegi mingit sadet, mis meenutab sigarituhka, selline helbeline ja hall.

Vahtu on rõõmsalt palju, see on suht suure mulliga ja kestab rahulikult kaheksa minutit ja mõni sekund isegi peale. Värvilt punaka varjuga tumepruun.

Lõhnab linnasekalja järgi, mida on rikastatud ohtra kirbe tubakasuitsuga.

Suutunnetuselt pigem kerge aga mitte vesine. Mõnusalt pehme ja siidine. Võrdlemisi kuiv, aga mitte veel suud päris ära kuivatav.

Maitse on kergelt linnaseline ja suitsune. Meenutab mu oma katsetust suitsumõdu teha. Kasutasin siis puhalt lepasuitsu, ja tunnen selle ära ka siin. Kas pruulmeister on tõesti linnaseid ise suitsetanud? Või kust selline mõnus sort on leitud? Tahan kindlasti teada ja ise katsetuse teha sellega. Huvitaval kombel pole humalat pea tunda — samas kogu mõrusus on tänu sellele suitsule olemas ning suht vähemagus jook on pigem isegi mõruda poole kaldu, aga ikka veel barlanksus.

Mis ma kokkuvõtteks ütlen — meil on saadaval LIIGA VÄHE suitsusemat jooki. Oeh kui mõnna on sellist kraami tarbida.

Maaritsa pruulikoda pilsner

 

Üle ukse antud kraam mille sisu jääb lihtsalt arvamiseks. 

0,3L roheline pudel teadmata sisuga.

Vahtu on tihedalt ja palju. Kestab kaua, suisa üle 9 minuti. Kleepub korralikult klaasi seintele. Väga klaar ja kergelt roosaka varjundiga jook.

Värske humalane ja linnaseline lõhn. Ehk pisut isegi magusama poolne. Lõhna poolest meenub kunagi ammu Tartu ekperimentaalõlletehase poolt tehtavat õlut nimega Tartu.

Suutunnetuselt mahe, kuid samas kerge humalakriimustusega. Pehme ja suud täitev. Kergelt suitsune. Sihuke turbasuitsune, nagu üks Islay viski. 

Maitselt on puhas linnas karge suitsuga. 

Sellist jooki tarbiks kohe mõnuga ja palju. Lihtsalt tarbitav ja mõnusa maitsega jook, mis päikeselise kuid jaheda suveilmaga rõõmustab meeli.