Kuuse kodupruul ESB Extra Strong Bitter

 

Veel üks etiketitu.

0,3L pudelis retsepti kohaselt 5,5% alc.

Lõhnas meeldiv karamelline kukekomm. Pisut puuvljane ja väga kergelt hapukas.

Vahtu on mõnusalt parajalt. Püsib kaua ja peenike mullikesterivi teeb silmale rõõmu. Veel pean ära mainima ülikauni klaari välimusega punakas-oranži värvi. Viimses reliikvias mainitud ”ooo milline kaunis värv” sobiks siia sajaga.

Suutunnetuselt maitsetäidlane. Sihuke 60 kg kaaluv kutt kes käesurumisvõistlustel kõigile tuule alla teeb. Pehme, rikas, meeldiva humalaga, mahedalt mõrkjas. Isegi magusus toetab kogu ansamblit ega kipu esile. Kerge vürtsikus, midagi piparmündi laadne värskus on ka täitsa olemas

Maitselt maguslinnas ja konjakiga immutatud sigarillo. Seda kõikse paremas võtmes - võimsalt hea. 

Seda jooki kohe saab ja peab mõnuga rüüpama. Retsept on teada ja kuulub kindlasti suht järgmiseks pruuliks mu oma katlaga. Vaatame kas saab ligilähedalegi.

Nuustaku Vootele Balti porter

 

Ilma sildi infota taara. 

0,3L pudelis pidavat olema umbes 8% alc.

Pudeli avades lõi õhku veel pisut käärimistööd tegeva pärmi lõhna. Klaasi valatuna seda ei tunne. Lõhn ise magusamapoolsem, hapukas, karamelline ja linnaseline. 

Vahtu tuli parasjagu, kuigi hoiatati, et soojana võib õlu olla ülevoolavalt rõõmsameelne. Aga ei üldsegi mitte sedasi. Vaht püsib täitsa 3 minutit ja viimane kirme enamgi veel.

Suutunnetuselt parajalt mõru ja kergelt hapu. Karbo on vedelikus isegi tagasihoidlik.

Maitselt annab tunda pisut kõrvetatud leivakooriku serv ja humal. Põnevalt kumab kuskilt ka ploom-rosinat. Hea ja klaar vesi.

Selle alko kohta ehk õige pisut kergeke, samas ehk ka pisut liiga kergelt joodav. 

Pühaste Vari

 

0,3L purgis 10,5% alc

Vahtu on võrdlemisi vähe ja seegi vähene otsustab kiirelt lavalt lahkuda.

Magus-vürtsikas lõhn suisa voolab, ei, nõrgub purgi avanemisel ümbrusesse laiali. Kaneel ja kardemon. Nagu ühes parimas kardemonikukklis. Sellises mida siin Eestis mina veel leidnud pole, ja mida Norras on igal pool saada. 

Suutunnetuselt magus, väga tummine, tuntavalt mõrkjas, vürtsine, pehme, pisut alkoholine, puuviljane, ja ehk õige nurgataguselt ja kergelt hapukas.

Maitselt jääb peale röstine kohvi, kuivatatud dattel, ja šokolaad. Samas käib suus ikka paras maitsete virr-varr, umbes nagu india köögis. Tunned msitseid, aga täpselt aru ei saa mis suus parasjagu toimub. 

Peale mõnusat krõbeda nahaga seakooti ja hapukapsast on see purgitäis heaks magustoiduks. 

Kuuse kodupruul nisuõlu

Taaskord koolivenna, isand Jõesaare pruulkambri toodang. Ning taaskord on pudel silditu ja infotu. Kannatan ära - kaks pudelit on veel sellist.

Vahumüts on võimas. Ei vaju ära ka viie minuti möödumisel. Jook väga selge ja klaar kuniks põhjast pärm klaasi saab valatud.

Lõhn on õrnemapoolsem ja väga tagasihoidlik. Siiski on tunda sooja-karget suvehommikut ja mõnusat linnaselist lõhna. Võiks päris öelda, et selline värske saia lõhn mis ahjust tulnuna ootab piimaklaasi kõrval näljaseid ärkajaid. 

Suutunnetuselt minu jaoks tavapärane nisuõlle libejas ja pehme tekstuur. Selge ja karge vesi ning väheldasem, kuid terav mullike. Kusagilt tuleb ka mingi põnev vürtsikus. 

Maitselt linnased väga kerge karamelliga. Maitsed liuglevad suus meeldivalt pikalt. 

Kuigi ma ei ole nisukate fänn, siis see eristub teistest. Puhas ja kvaliteetne töö täitsa meeldiva olemusega.

Pühaste Sära

0,3L purgis 5,0% alkot. 

Lõhn pehme mangolaadne ja hapu kirevili. 

Parajas koguses vahtu püsib täitsa keskmiselt ja on paraja tihedusega.

Suutunnetuselt terava mulliga ja hapu.

Maitses on täitsa tugevalt domineeriv hapu. Ehk isegi kergelt mõrkjas.

Tehniliselt hea ja puhas jook. Lihtsalt ei ole minu mekk.

Brauraum Johannesberg Tilga UR pilsner

 

Ühe teise kursavenna tegemised.

0,5L pudelis 4,5% jagu alkot.

Tihe ja mahukas vaht püsib väga kaua. Pisike peenike mull eraldub vedelikust kogu klaasi mahu ulatuses. Vahuveini sõbrad peavad sellist mulli teket ülimaks kvaliteedi märgiks.

Värvuselt klaar särav oranž, mida hajutab vaid tihe mullikestekardin.

Lõhnab nagu linnaserohke pilsner. 

Suutunnetuselt on suud soojaks tegevalt mõõõõõõõnussssssss. Pehme ja kergelt mõrkjas.

Maitse - ma alguses arvasin, et ei jahutanud pilsnerit vastavalt soovituslikule temperatuurile piisavalt maha. Aga oh seda rõõmu ja puhaste linnase maitsete voolavust kergelt soojas (16°C) õlles. Külmemas (soovituslikult siis umbes 4-6°C) läheks kogu see maitsete vulin minust viuhti märkamatult mööda. Jah, karge ja värskendav kui mitte enam nii maitserikas.

Ei midagi ”vänsit” ega üleliiast. Mõnus linnase mekk ja ongi kõik - mida sa hing veel tahad ühelt õllelt? Tegelikult oskan tahta küll veel - teist, kolmandat ja ehk veelgi enam säänseid kõhukaid pudeleid minu riiulile ja sealt edasi kõhtu.

Kuuse kodupruul rukkistout

 

Kursavenna pruulitoa kraam. 

0,33L pudelis teadmata kogus alkot.

Vahtu tekib korralikult poolteise-kahe sentimeetri jagu ja püsib paar minutikest või tiba rohkem.

Lõhnas on tunda mõnusalt magusat ja marjast rukkileiba. Sellist värskelt ahjust tulnud, krõbeda koorikuga auravat leiba.

Värvuselt kergelt tumepunase varjundiga tume pruun ja täitsa klaar jook. Klaar, kuid tumeduse tõtu siiski mitte läbipaistev.

Suutunnetuselt pisut rohkem kui keskmine gaasilisus, mis mõne minuti jooksul siiski taandub. Oluliselt kuivem kui lõhnast oodanuks. IPA kombel kurgulage hammustava humalasusega siidpehme jook. 

Maitsed on ajaga juba ühtlaseks palliks segunenud, kuid siiski on tunda rukkisust, pisut mõrukohvi ja kusagilt kerkiv põdrasammal. Ja marjamaitses tunda just-just valmima hakkavat mustsõstart. 

Harjumuspärasele stoudile leitud põnev maalähedasem lähenemisviis. Mõnusalt kuiv. Minu maitsele ehk pisut mõru, kuid tegelikult mõnus rüübe pühapäeva pärastlõunaks.

Hedonica Jõulumõdu

 

Pudeli sain Gambrinusetaadilt, kes soovis sekundeerivat arvamust, ning egas seda vististi kuskilt kaubanduses saada ei ole. Seega pidime jagama.

0,5L pudelis teadmata kogus alkoholi.

Ja KÄSITÖÖÕLU? Kust otsast, mis tehnoloogiaga seda saaks kasvõi kaudseltki õlleks nimetada? Mõdu on mõdu, tehnoloogiliselt vaadates vein. 

Punni eemaldades käib päris kõva litakas. Gaasi on kohutavas koguses. Peab nentima, et ei pudel ega kork ei ole mõeldud survestatud kraami hoidma. 

Vahtu tekib korraks õrna kihi jagu ja see haihtub hetkega. Jook on hägune, kuid kauni punakas-oranzi merevaigu tooniga.

Lõhnab kääriva mee järgi. Sügavamalt ninaga klaasis sobrades leian kergeid noote kaneelist, ehk miskist vürtsist veel, kuid käärimisele viitavad (tegelikult üldsegi mitte ebameeldivad) aroomid lämmatavad need hetkel ära.

Suutunnetuselt on kange magusus ja mee vürtsine tulisus. 

Mee maitse on ju meeldiv. Samas on see ikka joogina liig mis liig. Mett purgist otse tarbida on tunne umbes täpselt sama. 

Lõpetuseks pean nentima, et joogi pudeldamisega on ilmselgelt kiirustatud. Ma tõsimeeli ei taha uskuda, et mõdumeister plaanis toore ja kääriva joogi välja jagada. Selline kogus käärimata mett täis elujõus pärmi pidulaual sunnib parimal juhul pudelitelt punnid lakke lendama, pisut kehvemal juhul klaasikillud mööda ruumi laiali, tore kui lähedased ja koduloomad lendava klaasiga viga ei saa. Ja kleepuvmagus vedelik igale poole peale kauba. Laes, seintel, riiulitel ja põrandal. Kes iganes siin lugemas on ja omab sellist antud hetkel veel tervet isendit - KIIRELT JA ETTEVAATLIKULT jook külma. Las ta jahtub ca -5°C peale, siis ettevaatlikult punn maha, et liigsed gaasid saaksid ohutumalt välja lastud. Hoia peopesa kindlalt punni peal, et sa ei peaks pärast kusagilt uut otsima minema. Sest see punn saavutab ilma hoolsa hoidmiseta tõenäoliselt esimese kosmilise kiiruse lähedase hoo ning ballistiline maandumiskoht võib osutuda kättesaamatusse kaugusesse. Mis aga edasi? Kui on vesilukku ja silikon/kummi punni, siis võib ju tal lasta kuuke käärida. Vast siis saavad suhkrud otsa või raugeb pärmi jaks. Ja siis vähemalt pooleks, kui isegi mitte terveks aastaks laagerduma. Aga vaevalt inime, kes ei tegele kääritustega, ja pole sellega teemaga tuttav, viitsib seda vaeva omale kaela võtta.