Kuuse kodupruul Dubbelbock

 

Taas etiketitu 0,3L pudel milles 8,8% alkot.

Avades oli tunda magusat siirupist lõhna.

Vahtu on parasjagu, et klaas mõnusalt täis saaks seda kreemjat kraami mis püsib üheksa minutit, jääb klaasi seintele ja on mõnusa tiheda konsistentsiga.

Lõhnas on magus leib ja värske puuviljasus.

Suutunnetuselt üle keskmise magus, värskendav ja mahlane. Alkot tegelikult tunda suurt pole, vähemalt mitte selles koguses mis lubatakse.

Maitselt tunnen leivakannika kergelt kõrbenud ja linnasemagusat krõmpsu. 

Jook neile, kes kannatavad seda kangema otsa jooki juua. Pisut ohtlikult lihtsalt libiseb lipsu taha. Ja arvatavasti juba päält kolmandat klaasi on sarv peas. Minul võttis see esimenegi puna põsele ja meele rõõmule.

Kuuse kodupruul Rauchbier

 

Ilma etiketita. 

0,3L pudelis 5,1% alkot.

Pudelit avades tuli koos vahuga pudelist välja ka mahlase suitsusingi aroom.

Vahtu päris palju, aga õnnestus siiski kõik klaasi ühe korraga välja valada. Tihe vaht püsib kangekaelselt kaheksa minutit kuid ei kao ka siis päris olematusesse. Muist jääb isegi klaasi seintele.

Lõhn nagu juba kirjutasin mõnusalt suitsune. Mahlane ja puuviljane. No umbes nagu harilik suitsusaunas suitsutatu-kuivatatud ploom-rosin. Teate ju küll selliseid.

Suutunnetuselt on mõnusalt pehme, õige kergelt magusa poolne ja väga vähese mõrususega. Vedelikku lahustunud CO2 on üliväheldane, kuigi algul pelgasin päris tuntavat ülekarbot. Omalgi juhtunud, et vahtu justlui palju, aga mulli joogis pea polegi.

Maitselt on olemas suits, tubak, leivakoorik ja kali.

Seda suitsuõnnistust muudkui jooks ja jooks. Ja enne joomist jahutaks pudeli 0°C peale ja loksutaks pudelit auto pagassis pool tunnikest auklikul teel. Ehk lahustub mingigi osa lahtisest gaasist siis joogi sisse tagasi - sinna kus ta tegelikult olema peab.

Krakonoš Svetly Ležak 12

 0,5L pudelis 5,1% alkoholi.

Avamisel lendus mõnusat linnase aroomi. 

Jook ilusti klaar ja kergelt punase tooniga kuldne. Vahtu on palju, see on tiheda pisikese mulliga ja püsib kaugelt üle kaheksa minuti.

Lõhnalt puuviljane, tihedalt linnaseline ja kergelt magus.

Suutunnetuselt paras tihe, väga pehme veega ja pisut isegi ülemääraselt mõru. Või noh, väga mõnusa ”libistamise” õlle saanuks 20% vähema humalamõruta. Lõhnas aga humalat pea et polegi. Karbot on vähe, aga koos humala hammustusega värskendavalt mõjuv. Pehme vee ligesus hakkab pisut servapidi võimutsema.

Maitselt on kuldne linnas koos ehk pisukese karamelliga ja puuviljaga.

Nii lõhnas kui maitses on nostalgiat mingile nõukaaja õllele mis meelde ei tule, ehk vast zigulii? Suutunnetus on pisut harjumatu - pisut liiga pehme vesi ja pisut liiga palju keedetud humalat. Aga see on minu isiklik mure. Kvaliteedilt väga hea ja ka saunas juua väga hea.

Pernauer Pernator

 

330 ml pudelis 7,2% alkot

Pudeli avamisega nina lõhnu kinni ei püüdnud.

Vahumüts on võrdlemisi mahukas ja hoiab end joogi peal väga viisakad 9 minutit ja rohkemgi, aga ma kibelen juba maitset taga otsima, seega panen kella kinni ja asun klaasi kallale.

Lõhnas on kuivatatud ploomid ja kuivatatud kirsid. Pisut suhkrune nagu kukekomm. Mingi koduveinine fermentatsiooni lõhn on ka veel.

Suutunnetus tihe ja tummine, pisut kleepuvalt viskoosne. Karbot on minu maitsele vaat et kopika jagu paljugi. Selle gramm üle keskmise kraadi juures on alkot kuidagi paljuvõitu tunda. 

Maitses on tubakatuhk, kreekapähkel ja magus komm, kõrbeleib ja linnased. 

Minule pisut harjumatu zaanr. Täitsa joodav kraam neile kes bock stiiliga on rohkem sina peal. 

Perla Miodowa

 

0,5L klaaspudelis 5,4% alkoholi

Pudeli avamisel lõhnu ei lendu.

Vaht on erkvalge nagu klopitud munavalge, teda on suht palju ja püsivus on rahuldavalt 4 minutit. 

Lõhnalt linnaseline ja rikastatud õige pisut suhkrukarameli või odava (või võlts?) meega. Äkki on ka pisut apteegitilli õige kübenake.

Suutunnetus on pea vesisuse serval hiiliv kergeke. Mesine magusus pole veel läila ja karbot on vaevu märgata. Samas vee pehmus annab ennast mõnusalt tunda.

Maitses on taas see mesi olemas. Kuigi miks mu mõtted uitavad siiski kergele suhkrukaramellile ja alles siis õige pisikesele kibenale meele?

Iseenesest täitsa hea rüübe, kui poleks ehk nii magus. Ehk mõnel jahedamal suvepäeval õige kergelt jahutatuna (16-18 kraadi) mõnd head kontserti kuulates või suveõhtul mõne välikohviku laua taga istudes klaasike kummutada.

Narva pruulikoda Bumblebee Beer õllejook

 

1,0 L plastpudelis 5,2% alkoholi.

Avades on tunda kergelt mee hõngu.

Valget ning tihedat vahtu on palju ja see püsib mõni sekund vähem kui kuus minutit.

Lõhnalt mesine ja linnaseline. Magus. Mingi häiriv seebine lõhn on veel.

Suutunnetuseks lonksates on tunda kirbe hapu ja riknenud maitse. 

BB kuupäev küll 10.10.23, aga jah - juua see kindlasti ei sünni. Jään ootama selle isendiga taaskohtumist parematel asjaoludel.

Pühaste Külm

 

0,33L purgis 6,5% alkoholi

Avades on tunda niisket värskust, nagu kasteheinasel niidul. 

Vaht on suurema mulliga ja täitsa viisakalt püsiv. Vahupits puruneb joogi pinnal alles 7 minuti ja 25 sekundi möödudes.

Lõhn on lõunamaiselt vürtsine, magus ja meenutab grammi jagu üle küpsrnud mangot. 

Suutunnetuselt hapukas ja ipa kohta üllatavalt vähe mõru. Keha ei hiilga just täidlusega ja jääb pisut vesise otsa poole. 

Maitselt oleks nagu multinektari mahl pisukese humala ja co2 lisandusega. Lõunamaine ja vürtsikas. 

Suviseks jahutajaks pisut kange, talviseks tarvituseks pisut kerge.

Maaritsa pruulikoda jõuluporter

 

Miski jälle Ingvari üllatuskotist. 

0,3L mõnusalt töntsakas pudelis minule teadmata jook ja teadmata kogus alkoholi (aga seda pole vähe).

Pudelit avades elavnes jook ses koheselt. Ülevoolavat rõõmu minu vastu küll polnud, aga vaht pistis siiski nina pudeli suuni ja piilus, et kes nüüd siis tema rahu rikkuma tuli.

Rahulikult valades õnnestus pudeli sisu ilma jääkideta ilusti klaasi valada. Ja oi seda vahtu. Klaasi seintele jõhkralt kleepuv.  Tihe, lõika või noaga. Püsiv, 11 minutit juba klaasis oldud, ja ikka on vahtu veel 2-3 cm. Vahupits rebeneb õige natu alles 14 minuti ja 55 sekundi möödudes. Ja egas vaht jääb kirmena joogile ka siis kui jook otsa hakkab saama.

Värvus väga kerge punakas-oranzi varjundiga tumepruun.

Aroomilt magusamapoolne ja kuivatatud ploomi ja leiva järele lõhnav. Mingi huvitav puuviljaline humal oma vürtsise ja vaiguse hõnguga on ka kusagil tagaplaanil.

Suutunnetuselt üle keskmise mõru. Väga tihe ja liimjalt-siidiselt suud paitav. Alkoholisus annab kergelt tunda karge karedusega.

Maitselt päris tugevalt kõrvetatud leivakoorik ja mõrutubakaleht. Ja see kuivatatud ploom on selle leivakoorikuga koos ahjus olnud.

Põnev rüübe talvisesse ilma. Korraliku ahjuprae, ahjukardulase ja kapsaga täpselt paras suutäis. 

Sencu Minhauzena Gaisais

 

Õkva Lõuna-Liivimaalt saabunud imelik jook. Kaasavaraks pakiti ka üks tops.

0,5L pudelis 4,5% alkoholi.

Münhauseni muuseumi erijook. Peaks kuuluma pilsnerlaste klassi.

Vahtu on isegi jääkülma joogi peale meeldivalt palju ja vahu kestvus on napilt alla 300 sekundi. Ehk siis jääb rühma väga hea, sest vahu püsivust peaks mõõtma temperatuuril 20-22ºC, ja sellel temperatuuril pole mingi probleem see nõutav 300 sekundit kätte saada.

Lõhnalt linnaseline ja hapukas. Pisut karamelline.

Suutunnetuselt kergemapoolsem. Kergelt magusamapoolne, mis isegi meeldiv üllatus. Lätlased on minu mälu järgi ikka väga magusalembesed õlle osas. Väga rikas CO2 gaasi poolest. Isegi rohkem kui Tallina külje all tegutsev Eesti vanuselt teine õlleköök. Õnneks vabaneb lahustunud gaas võrdlemisi kiirelt ja poole klaasini jõudes on jook juba täitsa tarvitatav.

Maitselt kerge linnas ja kerge humal. Puhas ja karge. Karamell on ka maitses täitsa olemas, aga üldsegi mitte pealetungivalt. Meeldivalt nüansi pakkuv.

Eripruulina kindlasti täitsa arvestatav. Igapäevaselt päris ei tarvitaks. Esiteks kättesaadavus suht nadi, teiseks minu maitseeelistuse jaoks liiga gaasine, kolmandaks jätab ta siiski tunde, et on keskmise piiril balanseeriv massõlu, 

Maaritsa pruulikoda suitsune porter

 

Ma igasuguse infota pean arvama nii tüüpi kui kõike muud. Noh, pudel on pruun ja 0,3L.

Avades tunda suht kanget sigari tuha lõhna. Põhjast tuli vahu peale isegi mingit sadet, mis meenutab sigarituhka, selline helbeline ja hall.

Vahtu on rõõmsalt palju, see on suht suure mulliga ja kestab rahulikult kaheksa minutit ja mõni sekund isegi peale. Värvilt punaka varjuga tumepruun.

Lõhnab linnasekalja järgi, mida on rikastatud ohtra kirbe tubakasuitsuga.

Suutunnetuselt pigem kerge aga mitte vesine. Mõnusalt pehme ja siidine. Võrdlemisi kuiv, aga mitte veel suud päris ära kuivatav.

Maitse on kergelt linnaseline ja suitsune. Meenutab mu oma katsetust suitsumõdu teha. Kasutasin siis puhalt lepasuitsu, ja tunnen selle ära ka siin. Kas pruulmeister on tõesti linnaseid ise suitsetanud? Või kust selline mõnus sort on leitud? Tahan kindlasti teada ja ise katsetuse teha sellega. Huvitaval kombel pole humalat pea tunda — samas kogu mõrusus on tänu sellele suitsule olemas ning suht vähemagus jook on pigem isegi mõruda poole kaldu, aga ikka veel barlanksus.

Mis ma kokkuvõtteks ütlen — meil on saadaval LIIGA VÄHE suitsusemat jooki. Oeh kui mõnna on sellist kraami tarbida.

Maaritsa pruulikoda pilsner

 

Üle ukse antud kraam mille sisu jääb lihtsalt arvamiseks. 

0,3L roheline pudel teadmata sisuga.

Vahtu on tihedalt ja palju. Kestab kaua, suisa üle 9 minuti. Kleepub korralikult klaasi seintele. Väga klaar ja kergelt roosaka varjundiga jook.

Värske humalane ja linnaseline lõhn. Ehk pisut isegi magusama poolne. Lõhna poolest meenub kunagi ammu Tartu ekperimentaalõlletehase poolt tehtavat õlut nimega Tartu.

Suutunnetuselt mahe, kuid samas kerge humalakriimustusega. Pehme ja suud täitev. Kergelt suitsune. Sihuke turbasuitsune, nagu üks Islay viski. 

Maitselt on puhas linnas karge suitsuga. 

Sellist jooki tarbiks kohe mõnuga ja palju. Lihtsalt tarbitav ja mõnusa maitsega jook, mis päikeselise kuid jaheda suveilmaga rõõmustab meeli.

Grotwerg Bayerisch Hell

 

0,5 liitrises purgis 4,7% alkoholi.

Ülitihe ja pisikese mulliga vahukiht on võimas ja väga hea püsivusega. Suisa 5 minutit ja 24 sekundit. 

Lõhnas on tunda puuviljasust ja karamelli. Miskit nagu õuna-rosina kringli all servas kergelt krõbisema läinud suhkruterake. Selle vahega, et lõhn on mahlane ja jooma kutsuv.

Suutunnetuselt tihe, siidiselt pehme kergelt mõrkjas ja sama kergelt magusama poolne.

Maitselt on linnased oma puhtaimal moel. 

Ei miskit vänsit, ei tulesid, ei vilesid. Aga siiski — puhas mekk ja mõnusad tunded nii ninas kui suus kutsuvad seda jooki tarbima.

Spaten München München hell

 

0,5 pudelis 5,2% alkoholi.

Avades oli kogu ümbrus kuivatatud puuvilja aroomi täis. Noh nagu ... aprikoos ja viinamari (ehk rosin) ja õun.

Vahtu tekib päris palju, ja püsib 350 sekundit ära küll. 

Lõhnas magus puuviljasus ja linnaselisus.

Suutunnetuselt äärmiselt hõrk, pehme, siidine, isegi õlijas. Sellisele pehmusele pisut karmivõitu tunduv mõrusus. Ei, mõrut pole palju, kuid need kaks ei mätši omavahel kokku. Pisut ehk alla keskmise kehaga jook.

Maitselt on tunda kargeid linnaseid ja puhast vett.

Masstootena on see vägagi hästi tarbitav. Maitset on, keha on, välimust ja lõhna ka. 

Anderson’s Black to Basics Heaven Hill BA

 

0,33L pudelis 13,5% alkot ja tüübiks imperial stout.

Kroonkork kaetud vahaga. Tegelikult pidi pudeli avamiseks seda sealt maha koukima, sest avaja ei taha kuidagi arvestada sellise ollusega ja ei mahu teps mitte korgile peale. 

Vahtu tekib mõned sentimeetrid ja esmamulje jäi, et see kaob juba minutiga. Aga viimane poolteist millimeetrit on kangekaelselt 15 minutit juba klaasis aega veetnud ega paista seda nägugi olema, et ta kavatseks kunagigi taanduma hakata.

Lõhnas on tunda neid magusaid kuivatatud ploom-viinamarju millest tehakse šokolaadiga kaetud marmelaadi-karamellikomme. No keegi pole neid saanud/söönud, aga ma kujutan seda ette täpselt nii. 

Suutunnetuselt on asi ootamatult ebaraske. Või noh, on tihe ja raske, aga lõhnas heljuva magususe, värvi ja alko pani kangile oluliselt suurema numbriga raskused kui tegelikuses on. Tihe, liimjas, minule talutava karboastmega (loe: madalaga), siidjas ja kergelt libisev. Pisut on ka muhedat vürtsikat torget.

Maitses on kõrvetatud leivakannikas, ploom ja burbonis immutatud sigarillo. Pisut marmelaadikommi, mis läheb ehk pisut liiga magusasse otsa.

Väga mõnus jook. Istud prõksuva kamina ees, konjaki asemel käes klaasike seda jooki ja kuulad kuidas Sherlok Holmes jutustab doktor Watsonile lahti just käsil olnud müsteeriumi.

Pühaste Ivory Tower - Citra

 

0,3L purgis 6,8% alkoholi.

Vahtu tekib sentimeetri jagu ja kestab 2:56. Ehk siis võrdlemisi kasinalt.

Jook hägune ja karbo mullikesi näha väga pole.

Lõhnab värskel ja virsikuliselt.

Suutunnetuselt vähese karboga, pehme ja õlijas. Väga/liiga kergelt lipsu taha libisev jook. Pisut taltsutab seda libedat liugu vaid pisuke humalamõru.

Maitses viskab virsikut ja lillelist männimetsa.

Väga hea janukustutaja. Kui ta vaid paar protsendipunkti vähem kangust omaks, siis oleks ideaalne suveõlu. Praegu peab siiski peas arvet pidama, sest maitsest alkot ei tunne üldse.

Karksi Punane Papp

 

0,5L pudelis 5,0% alkoholi. Tüübilt punane ale.

Vahumüts on täitsa tihe ja täitsa kestev. Rebend vahus nägemaks joogi pinda tekib ajaühiku 5:33 juures. Niiet igati eeskujulikult püsiv.

Jook on klaar ja tumedama merevaigu oranz.

Lõhnab suht magusalt ja kirsiselt. Võib ka öelda, et karamellikommiselt.

Suutunnetuselt mahe, pehme, magusamapoolne ja maitseid kaua suus keerutav. Õige pisut on ka mõrusust tunda.

Maitsetes on kukekommine ja linnaseline.

igati asjalik jook. Meeldiv tegelane mida tasub kindlasti mekkida ja oma tarvitamise menüüsse lisada.

Käbliku Tuulispask

 

440 ml purgis 8,4% alkoholi

Liigituselt imperial ipa, millest ootaks litakaga vaigust ja okkalist lõhna kõikide lõhnapungade vastu. Minu riiulil on see jook olnud ehk paar kuud, mis on selle kõige värskema ja teravama humala hõngu ära röövinud. Aga pole veel häda miskit, BB kuupäev on purgil 15.08.23 seega tootja arvates täielikult tarvitatav.

Vahtu tekib omajagu üle poole klaasist, ja see on muhedalt tihe. Vahupits rebeneb 5:22 ajaühiku möödudes, ehk siis igati eeskujulik kestvus. Ja kleepub see ka päris tugevalt klaasi seintele.

Lõhnas on troopilist ja poole juuksekarva jagu üleküpsenud ananassi ning mangot. Oeh kui meeldiv. Veel on tunne, et pistad nina sooja ja magusa aroomipilvega mahlapressi masinavärkki.

Suutunnetuselt täidlaselt tihe, mõru mis kohe kraabib kurku. Ja samas teeb kogu olemise soojaks. Aga muidu on jook pehmeke ja siidiselt õlijas.

Karbot on õnneks parajalt vähe.

Maitselt mõru raudrohu tee, pisut pihlakat, ananassi ja kuskilt kaugelt ka rosinatega vürtsist küpsist.

Igati hea õlu, mis aga tekitab minus isiksuse kahestumist. Olles küll vähene ipa tarbija, siiski jooksin teda meeleldi kuuma ilmaga mõnusa jahutaja ja janukustutajana. Siin aga väga tihe keha ja kõrge alko räägiks sellisele kasutusele minu arvates vastu. Talvel aga võtaks seda jooki küll. Tummise porteri asendajaks kes tumedat nt ei tahapruukida ja siiski tahab mõnusat sooja keelekalli.

Hoppet madumõdu

 

Naljakaid teid pidi jõudis minuni pakike mis sisaldas jooki. Mekime ja arvustame.

Näib, et tegu on mingi konkreetse ürituse tarvis tehtud eripruuliga.

Pudelil puudub info nii alko kui muu sisu kohta.

Pudeli avamisel oli kogu ümbrus mee hapukasmagusat lõhna täis. 

Imekerge vahupits keerleb joogi pinnal. Selle võrra mis seal pinnal olev hajub, selle võrra tuleb joogist aina juurde. Ja sedasi päris 5 või enamgi minutit.

Jook on hägune. Korraks jääb isegi mulje, et äkki on jook veel ülimalt noor ja tahab selginemist?

Lõhnast veel — miskit kadakaselt ja kuuseselt vaigust on sees. 

Suutunnetuselt on üle keskmise karboga. Pisut isegi kergemapoolse kehaga. Hapusus on meele omaselt olemas. Pigem poolkuiv või isegi poolmagusa poole küünitav. Kuigi hapu ja pisuke taniin hoiavad kõikvõimaliku magusa väga kergelt ohjes.

Maitses on kusagilt kohale tõtanud kaneelikoor ja mingi okkaline võrse. Kuusk päris pole, ja mandrimehena kadakavõrseid närinud ma pole. Pigem isegi julgeks meenutada lapsena näritud seedripähkli vaigusemat mekki. Või on siin mõni mõnusalt vaigune humal peidus?

Igatahes kadestan isikuid, kes konkreetse ürituse raames seda jooki keelele saavad valada. Lihtne, samas mõnusalt kihiline ja rõõmu tekitav jook.

Pihtla Saaremaa taluõlu

 

1L pet pudelis 7,6% alc. 

Toodi sihuke pudel, et ma maitseks ja kirjutaks. Toodi otse tootja juurest. 

Avades pihkub pärnaõite või pigem segi mesist aroomi. 

Vahtu tekib pisut, ja suurem osa sellest kaob paari minutiga, aga see jonnakas viimane kirme püsib ilma vahupitsi rebenemiseta julge 10 minutit. 

Lõhnab magusalt, linnaseliselt ja kergelt kadakaselt. 

Suutunnetuselt pisut üle keskmise. Kergelt õlijas ja magushapu. Karbo on pigem tagasihoidlik, kuid siiski tuntav. 

Maitsetes on tunda soomlaste sahtile omapärast hapukat kadaka okste hapusust. Väga kerge magusus üritab seda tasakaalustada. 

Mõni aeg tagasi Tartus tehtud Sahtiga võrdlus on esimene mis pähe kargab. See pole ehk nii äkiline ja maitsete poolest nii peale suruv, kuid näen väga hulga ühiseid jooni. 

Põhjala Cowboy Breakfast Bourbon BA Imperial Stout

0,33L pudelis 12,5% vol. 

Tume kui tökat. Vahtu tekib õhuke kihike millest pool kaob enne kui pilt tehtud saab. Kokku suudab vaht joogil püsida mõned sekundid üle minuti. 

Lõhnas tugevalt magusat karamelli, pehmust, kuivatatud ploomi ja linnaseid. 

Suutunnetuselt kogu suuõõnt kattev pehme suletekk. Ehk õige pisut tunda alkot. 

Maitselt ploomi kohvi koos burboonis immutatud tubakaga. 

Desserdiks hea. Pudelit võiks jätkuda paarile kolmele sõbrale, sest see maitsete hunnik mis suud täidab on imetlusväärselt võimas. Lihtne, aga väääääga mõjus. 

Viljandi vaadimees — Kuuu

 

440 ml purgis 6,5% alkoholi. 

Purki avades on tunda päris tummine suitsu hõng. Nagu jalutaks Tartu turuhoone juurest mööda kus liha suitsetatakse. 

Värvus on kerge oranzika alatooniga punane. Vahtu on väga jämeda mulliga päris palju ja püsib see jeeli 185 sekundit. Vahutesti huldava tulemuse saamiseks jääb 15 sekundit puudu. 

Lõhnas on suitsupeekon porgandiga ja sinna juurde Lagavulin suitsune viski. Võeh kui mõnus. 

Suutunnetuselt tihe, jämedakoeline, sametine. Ja ommetigi on see nii õhuline nagu üks õhukesenekene pitspesu kena naisterahva seljas, mis ei jäta fantaasiale üldsegi ruumi. 

Maitselt on tunda parimat hapukapsast, mis on koos suitsukoodiga ahjupotis tundidega omandanud mahlase ja suitsuse maitse. Kõrvale veel pähklitega salat ja taaskord lõuatäis suitsuviskit. 

See on hea jook. Väga hea jook. Liiga ea jook. 

Denis Pärnaõiemee traditsiooniline mõdu

 

Ilma etiketita ja ka ilma igasuguse lisainfota. 

Vapustavalt laheda kergelt roheka varjundiga väga klaar (9/10) jook. Karbot pole. 

Avades tunda värske mee lõhna. Hapukas ja kuuseokkaliselt vürtsine. 

Suutunnetuselt vürtsikas, pehme, MAGUS. Pisut hapusustki. Tasakaalustuseks võiks taniini tunda olla. Praeguse balantsiga hakkab magusus lõikama. 

Maitselt tunnen kevadkorje mett, värsket ja lillelist. Pisut kuusevõrse või hapuoblika mõnusat hapukat ampsu ka. 

Tehniliselt hästi välja tulnud jook, mis on skaala magusas otsas. Paljudele see meeldiks kohe vägagi.

Heiki tripple

 

Heiki andis mõni aeg tagasi oma jooki mekkimiseks. Silti pole ja numbreid ei mäleta ta vist isegi öelda. Ainus mis näha, villitud on 0,3L pudelisse.

Pudeli avades tuli ninasõõrmetesse elusuuruses kukekomm.

Millllline värv, millllllllline selgus. Kohe kahe milline. Vaht suuremate mullidega ja püsis 2,5 minutit.

Lõhnab magus ja karamelline. Pisut on ka õuna happesust tunda. 

Suutunnetuselt tihe ja mõnusalt tummine. Magus, mitte röögatult aga siiski päris tuntavalt. Tegelt on siin tasakaaluga kõik paigas.

Maitselt on kommine. Kergelt rohelist õuna ja veelkord kukekommi. 

Samas on kuidagi hea joogi tundmust häirimas pärmi mingisugune kõrvalmekk. On ka minu ühe õlle juurde see mekk tulnud - kasutasin toona Mangrove Jack’s CR56 pärmi ja kuidagi ei istu see mulle. Klaasi tühjaks muidugi ei vala ;)

Brauraum Johannesberg Schwarzbier

 

Kursavenna jook. 

Etiketil kirjas 0,3L ja 4,8% alkoholi. IBUks on märgitud 29. Pudelisse villitud 03.01.2023. Seega võiks juba vaikselt tarvitama hakata küll.

Avades tuli sooja leiva lõhna. Pisut pärmist.

Vahtu mõnusalt ja püsis see täitsa rahuldavalt 3,5 minutit. 

Lõhnas onleivast linnast, pisut magusat ning natuke värskelt purustatud musta pipra vürtsikust. 

Suutunnetuselt üle keskmise karboga ja magusama poolne. Samas selle magusa balantseerib leivakooriku kõrvetamise mõrusus. Samas kui karbo suus jubs mullid laiali lasnud, siis jook ise suht pehmeke. Kuigi - vürtsikus annab tunda ikkagi. 

Maitses on tunda varasemaltki kirjutatud must pipar, pisug kõrbenud koorikuga leib, kuivatatud ploom ja näpuotsaga ka röstitud kohviuba.

Mõnus jook, vaatamata suht vähesele kangusele on suu maitsetest pungil.

Kuuse kodupruul wiini laager

 

Kursavenna jook. Etiketi puudusest ei räägi. Põneva faktina saan öelda, et jook voolas pudelisse ja sai korgitud puha minu enda valvsa pilgu all. Nimelt käisime ühe teise kursavennaga seal villimise varustust kaemas. Kodupruulija kohta oli see päris vinge värk. 

0,3L pudelis 5,5% alkoholi. 

Avades on tunda päris tugevalt pärmi lõhna. Vahtu tuli tihedat ja päris mõnus kogus. Püsis see aga tagasihoidlikult ca 2,5 - 3 minutit. 

Lõhnas tunda pärmi ja magusat linnast. Värv on mõnusalt ja ilusalt punane. 

Suutunnetuselt magusamapoolne, pehme, tsuti alla keskmise karboga. Mõrusus jääb alguses ka pisut keskmisest allapoole. Kuigi pärast jääb vürtsisus siiski suhu päris pikalt kondama. 

Maitselt on kergelt linnaseline. Pisut tuleb kusagilt ka "kergelt üle küpsenud" banaani maitset. Ehk ka midagi pähklilaadset. 

Täitsa hea jook mida tarbides peab silmas pidama, et libiseb ta kurgust alla liigagi lihtsalt. 

Karu kombucha (Tripple) ingver

Tegu siis alkovaba joogiga. Veel saan öelda, et tegu on villitud partii tanki põhja jäänud joogiga, mis kaubandusse ei jõua, sest sadet ja maitset on liiast palju tavatarbijate jaoks. See on ka etiketi puudumise põhjuseks. On vaid pisike markeriga tehtud märge.

Avades tunda mõnusat värsket ingverit. 

Välimuselt hägune - tanki põhjast kaasa tulnud maitseainete segu teeb oma töö.

Lõhnalt värskendav ja terav. Pea nagu habemenuga. Nii terav (mitte vürtsisuse terav), et näppu lõigates esiti ei saa arugi et sisse läks. Mingi lõhn, mis tundub jube tuttav aga meelde ei tule. Lapsepõlvest pesupäeva lõhn... aga täpselt ei suuda eristada mis see siiski on.

Suutunnetuselt kerge samas üldsegi mitte vesine. Ingveri vürtsisus paneb kogu suu mõnusalt kibelema ja õhetama. Karbolt pisut üle keskmise ja suus möllavad lõhkevad gaasimullid.

Maitselt - ilmselt teeseen mis teeseen ingveriga. Mitte et mul teeseenega oleks kokkupuude väga tihe, aga siiski arvan end selle ära tundvat. Kunagi ammu ammu nõuka ajal ju kasvatasid enamus peresid säänset asja kolmeliitrises purgis.

Pisut nagu õhkab ka musta tee maitset. 

Olen seda jooki saanud ka n.ö kaubanduslikus olekus. Siis oli ingver selline tagasihoidlik ja piilus nukatagant. Siin joogis on ta täie pidulikusega vastuvõtu kuninganna. Soovitan kõigile kes ingveriga sina peal. Väga meeldiv karge ja vürtsine jook. 

Kuuse kodupruul ESB Extra Strong Bitter

 

Veel üks etiketitu.

0,3L pudelis retsepti kohaselt 5,5% alc.

Lõhnas meeldiv karamelline kukekomm. Pisut puuvljane ja väga kergelt hapukas.

Vahtu on mõnusalt parajalt. Püsib kaua ja peenike mullikesterivi teeb silmale rõõmu. Veel pean ära mainima ülikauni klaari välimusega punakas-oranži värvi. Viimses reliikvias mainitud ”ooo milline kaunis värv” sobiks siia sajaga.

Suutunnetuselt maitsetäidlane. Sihuke 60 kg kaaluv kutt kes käesurumisvõistlustel kõigile tuule alla teeb. Pehme, rikas, meeldiva humalaga, mahedalt mõrkjas. Isegi magusus toetab kogu ansamblit ega kipu esile. Kerge vürtsikus, midagi piparmündi laadne värskus on ka täitsa olemas

Maitselt maguslinnas ja konjakiga immutatud sigarillo. Seda kõikse paremas võtmes - võimsalt hea. 

Seda jooki kohe saab ja peab mõnuga rüüpama. Retsept on teada ja kuulub kindlasti suht järgmiseks pruuliks mu oma katlaga. Vaatame kas saab ligilähedalegi.

Nuustaku Vootele Balti porter

 

Ilma sildi infota taara. 

0,3L pudelis pidavat olema umbes 8% alc.

Pudeli avades lõi õhku veel pisut käärimistööd tegeva pärmi lõhna. Klaasi valatuna seda ei tunne. Lõhn ise magusamapoolsem, hapukas, karamelline ja linnaseline. 

Vahtu tuli parasjagu, kuigi hoiatati, et soojana võib õlu olla ülevoolavalt rõõmsameelne. Aga ei üldsegi mitte sedasi. Vaht püsib täitsa 3 minutit ja viimane kirme enamgi veel.

Suutunnetuselt parajalt mõru ja kergelt hapu. Karbo on vedelikus isegi tagasihoidlik.

Maitselt annab tunda pisut kõrvetatud leivakooriku serv ja humal. Põnevalt kumab kuskilt ka ploom-rosinat. Hea ja klaar vesi.

Selle alko kohta ehk õige pisut kergeke, samas ehk ka pisut liiga kergelt joodav. 

Pühaste Vari

 

0,3L purgis 10,5% alc

Vahtu on võrdlemisi vähe ja seegi vähene otsustab kiirelt lavalt lahkuda.

Magus-vürtsikas lõhn suisa voolab, ei, nõrgub purgi avanemisel ümbrusesse laiali. Kaneel ja kardemon. Nagu ühes parimas kardemonikukklis. Sellises mida siin Eestis mina veel leidnud pole, ja mida Norras on igal pool saada. 

Suutunnetuselt magus, väga tummine, tuntavalt mõrkjas, vürtsine, pehme, pisut alkoholine, puuviljane, ja ehk õige nurgataguselt ja kergelt hapukas.

Maitselt jääb peale röstine kohvi, kuivatatud dattel, ja šokolaad. Samas käib suus ikka paras maitsete virr-varr, umbes nagu india köögis. Tunned msitseid, aga täpselt aru ei saa mis suus parasjagu toimub. 

Peale mõnusat krõbeda nahaga seakooti ja hapukapsast on see purgitäis heaks magustoiduks. 

Kuuse kodupruul nisuõlu

Taaskord koolivenna, isand Jõesaare pruulkambri toodang. Ning taaskord on pudel silditu ja infotu. Kannatan ära - kaks pudelit on veel sellist.

Vahumüts on võimas. Ei vaju ära ka viie minuti möödumisel. Jook väga selge ja klaar kuniks põhjast pärm klaasi saab valatud.

Lõhn on õrnemapoolsem ja väga tagasihoidlik. Siiski on tunda sooja-karget suvehommikut ja mõnusat linnaselist lõhna. Võiks päris öelda, et selline värske saia lõhn mis ahjust tulnuna ootab piimaklaasi kõrval näljaseid ärkajaid. 

Suutunnetuselt minu jaoks tavapärane nisuõlle libejas ja pehme tekstuur. Selge ja karge vesi ning väheldasem, kuid terav mullike. Kusagilt tuleb ka mingi põnev vürtsikus. 

Maitselt linnased väga kerge karamelliga. Maitsed liuglevad suus meeldivalt pikalt. 

Kuigi ma ei ole nisukate fänn, siis see eristub teistest. Puhas ja kvaliteetne töö täitsa meeldiva olemusega.

Pühaste Sära

0,3L purgis 5,0% alkot. 

Lõhn pehme mangolaadne ja hapu kirevili. 

Parajas koguses vahtu püsib täitsa keskmiselt ja on paraja tihedusega.

Suutunnetuselt terava mulliga ja hapu.

Maitses on täitsa tugevalt domineeriv hapu. Ehk isegi kergelt mõrkjas.

Tehniliselt hea ja puhas jook. Lihtsalt ei ole minu mekk.

Brauraum Johannesberg Tilga UR pilsner

 

Ühe teise kursavenna tegemised.

0,5L pudelis 4,5% jagu alkot.

Tihe ja mahukas vaht püsib väga kaua. Pisike peenike mull eraldub vedelikust kogu klaasi mahu ulatuses. Vahuveini sõbrad peavad sellist mulli teket ülimaks kvaliteedi märgiks.

Värvuselt klaar särav oranž, mida hajutab vaid tihe mullikestekardin.

Lõhnab nagu linnaserohke pilsner. 

Suutunnetuselt on suud soojaks tegevalt mõõõõõõõnussssssss. Pehme ja kergelt mõrkjas.

Maitse - ma alguses arvasin, et ei jahutanud pilsnerit vastavalt soovituslikule temperatuurile piisavalt maha. Aga oh seda rõõmu ja puhaste linnase maitsete voolavust kergelt soojas (16°C) õlles. Külmemas (soovituslikult siis umbes 4-6°C) läheks kogu see maitsete vulin minust viuhti märkamatult mööda. Jah, karge ja värskendav kui mitte enam nii maitserikas.

Ei midagi ”vänsit” ega üleliiast. Mõnus linnase mekk ja ongi kõik - mida sa hing veel tahad ühelt õllelt? Tegelikult oskan tahta küll veel - teist, kolmandat ja ehk veelgi enam säänseid kõhukaid pudeleid minu riiulile ja sealt edasi kõhtu.

Kuuse kodupruul rukkistout

 

Kursavenna pruulitoa kraam. 

0,33L pudelis teadmata kogus alkot.

Vahtu tekib korralikult poolteise-kahe sentimeetri jagu ja püsib paar minutikest või tiba rohkem.

Lõhnas on tunda mõnusalt magusat ja marjast rukkileiba. Sellist värskelt ahjust tulnud, krõbeda koorikuga auravat leiba.

Värvuselt kergelt tumepunase varjundiga tume pruun ja täitsa klaar jook. Klaar, kuid tumeduse tõtu siiski mitte läbipaistev.

Suutunnetuselt pisut rohkem kui keskmine gaasilisus, mis mõne minuti jooksul siiski taandub. Oluliselt kuivem kui lõhnast oodanuks. IPA kombel kurgulage hammustava humalasusega siidpehme jook. 

Maitsed on ajaga juba ühtlaseks palliks segunenud, kuid siiski on tunda rukkisust, pisut mõrukohvi ja kusagilt kerkiv põdrasammal. Ja marjamaitses tunda just-just valmima hakkavat mustsõstart. 

Harjumuspärasele stoudile leitud põnev maalähedasem lähenemisviis. Mõnusalt kuiv. Minu maitsele ehk pisut mõru, kuid tegelikult mõnus rüübe pühapäeva pärastlõunaks.

Hedonica Jõulumõdu

 

Pudeli sain Gambrinusetaadilt, kes soovis sekundeerivat arvamust, ning egas seda vististi kuskilt kaubanduses saada ei ole. Seega pidime jagama.

0,5L pudelis teadmata kogus alkoholi.

Ja KÄSITÖÖÕLU? Kust otsast, mis tehnoloogiaga seda saaks kasvõi kaudseltki õlleks nimetada? Mõdu on mõdu, tehnoloogiliselt vaadates vein. 

Punni eemaldades käib päris kõva litakas. Gaasi on kohutavas koguses. Peab nentima, et ei pudel ega kork ei ole mõeldud survestatud kraami hoidma. 

Vahtu tekib korraks õrna kihi jagu ja see haihtub hetkega. Jook on hägune, kuid kauni punakas-oranzi merevaigu tooniga.

Lõhnab kääriva mee järgi. Sügavamalt ninaga klaasis sobrades leian kergeid noote kaneelist, ehk miskist vürtsist veel, kuid käärimisele viitavad (tegelikult üldsegi mitte ebameeldivad) aroomid lämmatavad need hetkel ära.

Suutunnetuselt on kange magusus ja mee vürtsine tulisus. 

Mee maitse on ju meeldiv. Samas on see ikka joogina liig mis liig. Mett purgist otse tarbida on tunne umbes täpselt sama. 

Lõpetuseks pean nentima, et joogi pudeldamisega on ilmselgelt kiirustatud. Ma tõsimeeli ei taha uskuda, et mõdumeister plaanis toore ja kääriva joogi välja jagada. Selline kogus käärimata mett täis elujõus pärmi pidulaual sunnib parimal juhul pudelitelt punnid lakke lendama, pisut kehvemal juhul klaasikillud mööda ruumi laiali, tore kui lähedased ja koduloomad lendava klaasiga viga ei saa. Ja kleepuvmagus vedelik igale poole peale kauba. Laes, seintel, riiulitel ja põrandal. Kes iganes siin lugemas on ja omab sellist antud hetkel veel tervet isendit - KIIRELT JA ETTEVAATLIKULT jook külma. Las ta jahtub ca -5°C peale, siis ettevaatlikult punn maha, et liigsed gaasid saaksid ohutumalt välja lastud. Hoia peopesa kindlalt punni peal, et sa ei peaks pärast kusagilt uut otsima minema. Sest see punn saavutab ilma hoolsa hoidmiseta tõenäoliselt esimese kosmilise kiiruse lähedase hoo ning ballistiline maandumiskoht võib osutuda kättesaamatusse kaugusesse. Mis aga edasi? Kui on vesilukku ja silikon/kummi punni, siis võib ju tal lasta kuuke käärida. Vast siis saavad suhkrud otsa või raugeb pärmi jaks. Ja siis vähemalt pooleks, kui isegi mitte terveks aastaks laagerduma. Aga vaevalt inime, kes ei tegele kääritustega, ja pole sellega teemaga tuttav, viitsib seda vaeva omale kaela võtta.