Käbliku AleHop

 

0,44l purk ja 4,5% alc

Lõhnas on tunda lihtsalt mõnusat humalat. Veidike tsitruselist teravust lisaks vaigusele ja koredale humalale enesele.

Vahtu ülemäära palju ei teki, aga ta on tihe ja püsib mõnusalt kaua. 

Suutunnetuselt on siidiselt pehme mida kontrastina toetab peenikeste gaasimullikeste plaksuga lõhkemine ning humala mõrusus.

Maitselt on tunda värskust. Ehk see sama tsitruseline ja äkki isegi miskit mündilist.

Väga mõnus ja värskendav jook.

Pühaste Pikne

 

0,33L purgis 5,7% alc

West coast pils

Purgi avades pihkub ”splindi” vahel ülimeeldiv okkaline humalakäbi. Värske, karastav, soe. Nigu pistaks nina värskelt avatud humalakotti.

Vahtu on palju ja on tihedalt 2-3 minutit ning kleepub tihedalt klaasi seintele. 

Suutunnetuselt kergeke, kuid siiski mitte vesine. Humala mõrusus nakkas otse kurgulakke. No kuidas sa kirjeldad, et justkui kõnniks mööda männimetsa äärset lilleaasa, ning neelad ühe leebemat sorti herilase kes juhtumisi kurkku salvab. Kõlab kliššeelikult, aga täpselt nii ongi.

Maitse kirjeldamisega on ka mure. See on üheselt lihtne ja teisalt nii keeruline. Lihtne humal ja lihtne linnas. Ei miskit keerulist, samas on see nii kihiline ja maitsev. 

Välk ja pauk, see on hea rüübe.

Vallado Port 20 years old Tawny

 

Vot selline valgust toov toode sattus minu keele peale mõni päev tagasi.

Mõnusalt tihe, õliselt libe viskoosne aga ehk pisut liiga magus minu maitsele.

Kel aga isutab seda laadi rüüpe ärele, siis täitsa julgustan proovima. Kahetsema jääb ehk mõne jevro-rubla kadumisele tengelpunga vahelt.

Calem Fine Tawny Porto

 

19,5%

See on pisut kergem. Tundmuselt pisut noorem. Või ehk siis vähem vaadis olnud?

Hea kui serveerida pisut jahutatult ning lasta hingata.

Magus viinamari on algusest lõpuni keelel. Kuigi maitse väreleb koos alkoga keele külgedel, on see pisut ühekülgne.

Noval Fine ruby

Tänane õhtune maiuspala. Noh, et oleks ea uni.

Päris tuntavalt taniine, ja tegelikult päris nauditav viinamarja mekk. Selline vananaistesuve aegne grusiinide veoka kastist pakutav nädala jagu üle küpsenud tume viinamari.

Kuigi pean nentima, et alkoholi tunne jääb päris tugev, isegi kui lasta joogil õhu käes pisut hingata.

Nöösker Ebaloom

Melomel

375 ml ja 13,3% alc

Korgitammekoorest korgiga suletud armas pisike roheline veinipudel. Kork eemaldub peaaegu sutsakaga. Igal juhul on see korgi pudelist eemaldumine päris hoogne - CO2 on seega sees.

Lõhnalt on hapukas ja vaat et isegi mõrkjas. 

Vahtu tekib täitsa mõne sentimeetri jagu, kuigi see on sama püsiv kui oktoobrikuine lumi.

Suutunnetuselt samuti hapu. kaldub juba kannatamise tagumisele piirile, aga siiski veel talutav ja värskendav. Arvatavasti annab sellele tundele hoogu veel omakorda juurde see ülirikkalik CO2. Siia juurde veel väga kuiv olek.

Maitse kohta saaks öelda omapärane ja ebaloomalik :) . Pole kuigi palju ebaküdooniast tehtud asju söögi või joogina tarvitanud, aga arvan täitsa selle vilja siin ära tundvat. Õige pisut on isegi käärind mee mõrkjust kurgu laes tunda. Ah jaa - pisut häirib atsetoonine mekk. Kaob see usutavasti mõne aja möödudes, kui maitsed ühtlustuvad. Ehk siis vast veel poole aasta või aasta pärast.

Ilma gaasita, või noh vähese gaasiga oleks see jook täitsa mõnus suvine suutäis. Värskendav ja pisut kihisev. Praegusel moel solgutan gaasi pudelis või klaasis välja ja siis tarvitan eelistatult päris mõnusalt maha jahutatuna.

Nöösker Sõsar

Melomel (puuvilja- ja/või marjamõdu)

75cl vahuveinipudelis ja 12% alc

29mm kroonkorgiga kaanetatud pudel. Mitte just igapäevane. Pisut raske on seda taassulgeda ning 750ml kogus on täpselt selline, et üksi lõpuni juua ehk ei jaksa. Seega turundada võinuks kas väiksemas taaras või mõelda kuidas pudelisuu ajutiselt siiski viisakalt õhukindlaks saada.

Lõhna poolest oli tunda kuiva ja haput. Ja midgai viitas ka jahusesusele. 

Vahtu tekkis klaasi õige pisuke kirmeke ja see oli suht varmas joogi pealt kaduma, kuigi jah - vabanev CO2 tekitas klaasi serva siiski pidevalt uut ilusat pisikest mullikest.

Suutunnetus oli tuhkkuiv. Jaaaaa taniinine. Nagu pistnuks kamaluga arooniat suhu ja siis püüdnud neid marju korraga katki mäluda. Silma võttis krimpsu küll. Ja see tunne kestis tegelikult tagasi ulatuva lainena päris pikka aega. 

Maitses aga mustsõstart ei leidnud. Ehk vast punast sõstart? Või pisut magesõstart? Või siis hoopis astelpaju? Lapsepõlves on ju proovitud isegi toomingamarja - see on ehk isegi kõikse lähedasem. Selline suud kuivatav ja jahune ja hapu. Igal juhul võttis sügavalt kukalt kratsima - mis maitse see siis on??? Ah jaaa - mee maitset ei suutnud siit ka leida just eriti palju. Kuigi mõne marjamõduga võibki sedasi juhtuda kui jook teha nii kuiv. 

Minu isikliku tunnetuse kohaselt on see jook tasakaalust väljas. Hapu ja taniin võiks olla rohkem vaos hoitud, sest sellisel kujul nad joogile otseselt paremaid maitseomadusi ei tekita. Või hoopis terake magusat võiks tuua esile mustsõstra noodi mis praegusel hetkel kuhugi väga sügavale peitub ja end kuidagi ei ilmuta. 

Pühaste Momentum Blackcurrant

Pühaste

Momentum: Blackcurrant
Imperial Baltic porter
330ml purk ja 12% alcs

Purki avades on tunda marjalist pilve sealt välja hiilimas. Sihuke magusake ja soe. Veel on tunda küpset ploomi.

Vaht on mõnusalt tihe ning püsib joogil pea viis minutit. 

Suutunnetuselt on pehme ja täidlase kehaga, kuid alkoholi nüke on märgatav, õnneks see hajub pärast poole.

Maitses annab koheselt tunda porterile omane magusus. Pisut kakaod ning ehk isegi mõrushokolaadigi. Pisut tubakane kohvi on ka täitsa olemas. Nimikangelast aga andis otsida. Lõpuks ka leidsin - aia kõige tagumises nurgas. Ja üldsegi mitte sellise hapuna nagu ühelt mustsõstralt võiks oodata. Pigem selline grammi jagu üle küpsenud, päikesest pehmeks ja magusaks tõmbunud. Üldsegi mitte paha, kuid seda sorti mustsõstart on siin mail harva liikumas. Sellest sünniks teha väärikat veinigi ja petta ära nii mõnigi veinisõber, kes arvaks selle mõne kauge ja eksootilise maa tundmatuks viinamarjaks.

Talviseks ajaks hea tihe suutäis. 

Pühaste Maru

 Pühaste Maru

DDH Double IPA

ABV 8%

Julgen soovitada!

Värske aroom, mõnus mahlane ja sametine rüübe.

Ja seda alkot maitsena tunda pole. Seega tarbi mõõdukalt, sest vääääga lihtne on üle piiri rüübata.

Lehe SUUR INDIA

 SUUR INDIA

Lehe

7%

IPA kohta esiti vist ei olegi väga humalane. Lõhn ja üldine joogi hõng on värskendav ja mahlakas. Vahtu tuleb poole klaasi jagu. Juua on mõnus ja lihtne, vaatamata sellele, et jook pigem kuiv. Mingil hetkel aga jõuab kurgu tagaossa humala mõru mekk. Kusagilt hakkab ka mingit vaigust mekki imbuma.

Mõnusalt mõrkjas ja värskendav mahlasus.

Igapäevaslt ja joovastuseni seda ei tarbiks. Aga vahel hea seltskonna ja mõnusa suitsuliha ja juustuse ninaesisega aga päris kindlasti.

Purtse Metsik ida

 Purtse

Metsik ida

0,33L

6,7%

Keskmisest pisut jämedam, mitte väga suure humala mõrususega mõnusalt ümmargune jook.

Tänase ilmaga tahaks ju jahedat juua, aga siis kaovad maitsest just need mõnusad noodid.

Tanker Gunnar

 anker Gunnar

India Pale Lager

440 ml

6,4%

Klaas täitub pooles mahus vahuga ning lõhn on värskendav ja paneb neelud käima.

Maitselt väga mõnus ja pehme. Võiks öelda isegi et võine või koorene.

Ja kui jook on juba kõrisõlme taha voolanud annab tunda ka humala mõrusus. Igal juhul "vunts viiesajapeale" jook. Ja arvatavasti kaob jahutades see mõnus koorene pehmus.

La Trappe jookidest lühidalt

Istusin maha ja testisin La Trappe jooke ning võrdlesin lõpeks ka enda tehtud braggotiga Pelglik Belglane.

La Trappe jookidest lühidalt:

Blond: kuigi ju kangust täis (6,5%) on suutunnetus suht kerge ja isegi lahja? Maitseid jagub, kuid pisuke vesisus paneb mõtisklema. Justkui hea "spordiõlu" või "saunaõlu", aga selleks tarbeks ehk siiski liiga kange.

Dubble: värvilt kohe meeldivalt tume. Ja MAAAAAGUS. Samas saan siiski nentida, et tunnetus on Blondi sarnaselt kergema poolne kuigi mitte enam nii vesine. Volte on ju tervelt seitse, aga seda pole grammikestki tunda.

Triple: see on täitsa minu masti jook. Parajalt tummine ja siiski mitte liiga magus. Kahekse voldi juures tundub see vägagi mõnus ja nauditav kombo.

Quadrupel: siin on nii magusust kui ka tummisust. Nende nelja võrdluses ehk isegi kuidagi liiga. 10% õlle kohta, no ei, seda tunda justkui polegi. Lihtsalt jääb tunne, et miskit on palju.

Braggot "Pelglik Belglane": tegelikult kohe palju tummisem kui isegi quadrupel. Isegi nii palju, et viimanegi on peaaegu kergkaalase klassi tagandatud, varasematest rääkimata. Samas pole üldse liigmagus. Kui miskit häirib, siis ehk mõte 12,6 voldist mida suus tegelikult tunda polegi. Lõpptiheduseks jäi enne pudeldamist 0.998 (g/mm3), ehk päris tuhk-kuiv — kuigi suu tunneb kohe hulga magusust. Eks aju trikitab mee lõhna peale — peab ju selle lõhna taga miskit magusat olema.

Maaritsa pruulikoda Scotish ale

 Maaritsa pruulikoda

Scotish ale

42. pruul

7,0%

Seda jooki nüüd igale ei jätku, aga mingil naljakal moel, tähistades Aero poolsajandale aastale minemist, pandi säänne puttel mulle klaasi kõrvale.

Mis ma oska kosta.

Vahtu on küllaga, ja püsib täitsa piisavalt kaua. Magusapoolse hõnguga.

Maitselt magus, aga mitte liiga. Pehme, pisut humalase torkega aga üldse mitte liigmõru. Siidine ja kreemine. Ja maitses on esikohal ingi maitse mida ei oska kuidagi välja öelda. Barbariss, aga ei ole.

Vahet ju polegi, väga joodav.

Maaritsa pruulikoda Imperial stout

 Imperial stout

Maaritsa pruulikoda

8,6 %

Vahtu jagub küllaga, püsib kaua ja kleepub nigu liimiga klaasi seintele.

Maitselt on magus. Stoutist oodanuks siiski kuiva või vähemalt sinna poolegi. See pigem siiski ikkagi porteri moodi. Kohvi/kakaod ei tule ka pikema fantaseerimise peale. Seega ikka porteri laadne toode.

Samas on jook väga joodav.

Munga Karoliina Bouchet capsicumel

 Munga pruulikoda

Karoliina

0,3L

9,7%

Sattus minule kätte sihuke Munga uulitsa poiste poolt tehtud jook. Tamme laastudel laagerdunud Bouchet capsicumel — maakeelde tõlgituna siis karameliseeritud meega tehtud (kaun)pipramõdu.

Pudeli avamisel hakkas sealt pisut vahtu välja tulema. Ei miskit hullu, aga laudlina saab märjaks ikka. Soovitus siis kohe klaasi valama hakata.

Esimese hooga lõi ninna suht tugevalt tsilli teravus. Pisut mee lõhna a kusagil kaugel õitsev lilleaas.

Esimese sõõmukesega ehmatasid maitsepungad end pipra teravusest suht kinni. Ka teine sõõm tundus selline tundetu. Aga 4-5 minuti pärast uuesti mekkides sai ka selle kange pipra taha maitseid tunda. Juu siis klaasis jook avanes pisut.

Aga maitses tundsin pisut metsmaasikat oma vürtsikuses, pisut mett, õige pisut ka karamelli. Tamme ei tundnud. Kuigi — kuna bouchet tahab väga pikka aega laagerdumiseks ja kuna see jook tundus oma olemuselt pigem "pehme ja ümar", siis paneksin selle ümaruse tamme arvele. Tean et see pruul pole aastaid vana. Ja tean tamme sellist "ümardava" käitumist.

Hetkel tundub see jook olevat neile, kes ei pelga suus toimuvat pipraplahvatust. Isiklikult elistaksin pisut rohkem karamelli ja piprasuse balanseerimiseks pisut rohkem magusust. Aga see puhtalt minu maitse eripära.

Õlleministeeriumist saadud Kirsiõlu

 Ministrihärra pakkus säänset õlutit.

Nimega "Kirsiõlu" ja kogu teadmine. Ei miskit ABV osas (meki järgi ehk alla 5%), ega muu sisu osas.

Pudeldatud kääniskorgiga pudelisse. Vahtu on rohkem kui rubla eest ja see on tihe kui penoplast milles jooki läbi imeda on tükk tegemist. Lõhna järgi on tegemist tõsise kirsi joogiga. Seda lõhna võibki nuusutama jääda. Nii ea ja ehe on see hõng.

Maitses on kirsihõng olemas aga suurusjärgu või pisut enamagi võrra madalam kui lõhnas. Mõrusus on kuskil olemas, aga mitte joogis. Või noh, äkki kuskil tagamekis isegi on?

Mekk iseenesest on täitsa tasakaalus, õige pisut ehk magus.

Kirs mekk võiks olla lõhna tasemel, muud ei oskaks siia lisada.

Kui ministrihärra suudab anonüümse salapärase pruulmeistri pehmeks kõnelda, siis ehk on seda tema käest kunagi võimalik veel saada. Täna rookisin viimselt putlalt korgi maha ja uut tulemas niipea ei nähta.

Anderson’s Hannibal Gin ba

 Anderson’s Hannibal Gin ba

0,33L purk ja 11,1% kangusega

Tume kui laevatõrvamise tökat, vahutab tihedalt nigu oleks lämmastikukapsel (Guiness) sees old. Vaht täidab kolmandiku klaasist ja on alla keskmise püsivusega. Noh minutiga on vaht hõre ja kolmanda minuti alguseks on vahust kerge meenutus vaid järel.

Lõhnalt magusake ja pehmeke. Lõhnas on vaat et kõrbemiseni röstitud koriandri hõng. Ja siis tulevad kõik muud hapukad ja magusad noodid mühinal peale. Kusagilt hakkab ka pisut suitsust kadaka lõhna imbuma. Igavesti lahe igal juhul. Tasub soetada juba puhtalt lõhna pärast - siin on mida nuhutada ja nautida.

Kui nüüd huuled klaasi suruda, siis esmalt tunned magusat, mitte ebameeldivat, aga siiski rasket magusat. Jook on ise pehme ja siidine, aga siiski annab 11 volti neelu üla- ja tagaseinas täitsa tunda. Aga seda koredust asub paitama magus (?) mõrušokolaad koos apelsiinisukaadiga. Ja sinna tuleb juurde kadakane kallistus.

Kõik see maitsete kompott keerleb suus ja kõditab ninas õige mitu minutit. Suu muutub tiinelt paksuks, nagu oleks röstitud tammetõru närinud. Mõni vähemkogenu nautleja võiks selle joogi joomiseks vähemalt teritatud lusika valmis seada, kuigi nuga ja kahvel näikse olevat paslikum selle tummise tüki tarvis.

Väga mõnus rüübe. Ära oota, et lakud seda õhtu jooksul kümme purki. See üks on algajaile sõbraga kahe peale täitsa paras haugata. Üksi saab raamatuga kamina ees veeta väga mõnusanpika ja pimeda, sügiseselt pimeda õhtupooliku.

Põhjala Dryman’s blend Whiskey ba Stoutwine

 Dryman’s blend

Whiskey ba Stoutwine

Põhjala

0,33 ml ja 11,5%

Vaht tekib kahe viiendiku klaasi jagu, ning see on tihe, kuid keskmisest pisut vähema püsivusega. Kuigi millimeetrine vahukirme elab vapralt üle viie minutilise lõhnade taga ajamise.

Lõhn on magusaldane, hapu noodiga ja vahtrane. Nagu oleks kaljaleivaviilukale paras sorts vahtrasiirupid kallatud. Igal juhul jäme juurikas tundub see jook tulema.

Vahumütsi taandudes leian lõhnus veel pisut kreeka pähklit ja ehk õige pisut kakaod.

Kuigi lõhnast võinuks eeldada et pean taas nuga teritama minema, sest niivõrd tihe ja matsakas oli lõhn. Joogi keelele jõudes on see viskoossus palju leebem. Voolab puha täitsa ise klaasist suhu. Ei, see pole üldse kerge jook, lihtsalt ”kergem” kui lõhnast eeldanuks.

Esmamekis ehmatab ära barbarissi hapu. Kust see siia sai?

Kui seda kummalist, kuid mõnusat haput poleks, saaks isegi öelda et jook on nii siidine, et Guiness peaks Tartusse tulema õppima kuidas pehmust vedeldada ja pudeldada.

Aga maitsetest - õunhape rohelisest ja õigepisut toorest ubinast. Röstipäeva järgselt Karlova kohvikusse sisenemise tundmatute atlantise taguste kohviubade röstimise hõng. Pisut tolmuseid pähkleid. Kergelt kibelema läinud vahtramahl. Kurgu tagaseina kihelus võiks isegi viidata käärinud meele?

Aga kus on alko? Nii mõnusalt kokku sulanud maitsed ja alkot tunda ei poole kopka eestki? See jook on müstiliselt ohtlik. Mida kõikke ta sinuga ära ei tee - paneb ninaga nuuskima, ehmatab ”ei-tea-kust” tulevate üllatustega, on siidterav ja päris pikaldase järelmänguga.

Pean vist Gambrinuse vanale külla minema ja seda letialust kraami omale kohe suurema koguse varuma.

Kolk Sumin Honey Tripel

 Kolk Sumin Honey Tripel

0,33L purgis 9,5%.

Vahtu tekib pool klaasi, kuid seda tõesti jeeli minutikeseks. Kui sedagi.

Värvilt on merevaigu punakasoraanz.

Lõhnas on mesi, käärind mesi, pärnaõied ja ka pärnaõiemesi. Miski kerge humala vaigusus on kah kusagil kaugel.

Maitselt on see täpselt belgia triple, kuid minu varasematest maitstutest on see siidisem ja pehmem. Kihelev kurgulagi annab taas mõtlemist mee kääritamisest, mitte lihtsalt maitseks lisamisest.

Hästi kergelt on veel tunda vürtside hõngu ja belglase mõnusat ja kerget hapukust.

Kerge kerge humala torge virvendab keele servis. Alkot pole jällegi suurt tunda, kuigi see % ju võiks kuskilt välja paista.

Järelmaitsed suus muidugi väga pikka pidu ei pea. Ja see muutub ohtlikuks. Seda mõnusat ja kerget varasuvist mee, pärnaõite ja vürtside mekki tahaks veel ja veel keelel tunda. Ja kahmadki uue lõuatäie järele. See siidine pehmus paitab ju nii mõnusalt.

Maku brewing Joulu IPA

 Maku brewing Joulu IPA

5,5% 0,3L purgis

Hõredamapoolset vahtu tuleb palju ja vahumüts on joogi peal rahulikult paar minutit või pisut enamgi.

Lõhnas on palju värsket humalat. Meenutab sellist happelist ja mahlast kevadist kuusevõrset ning suvist noort ning värsket hapuoblikat. Päris mitme minuti pärast, kui vahumüts taandunud, tekivad lõhna ka magususele viitavad komponendid - kerge karamel ja virde enese odramagusus.

Suutunnetus on ülipehme ja siidine. Nagu ”vahukommine musu”. Samas pole jook üldse mitte magus. Karbo on ülimalt mõnusalt tagasihoidlik. Ja kui jooki nüüd viis sekundig suus hoida, siis ilmuvad kõik need humala vaigusused ja õlisused kerge mõrkja löögiga - ei pigem sellise ”ma olen tegelikult siiski siin olemas!” nügimisega. Kahtlustan siin aga seda, et olin selle purgi poole aasta eest saanud ning maitsmisi ootavate jookide riiulile unustanud. Ajapikku aga humala teravus pisut lahtub. Igal juhul on tuletis minu maitsemeelele igati paslik ja mõnus.

Kogu see õrn humalasus jääb aga kuidagi kuhugi kipitama. Umbes nagu pärast piparmündidražee nosimist on seda õhkamist veel tükk maad hiljem tunda, on selle õllega just see tõrva ja vaigu hõng veel mitu minutit hiljem õhkamas. Ja ei tee seda üldse mitte ”rusikaga lauale” stiilis, ikka see sama vahukommi pehmusega.

Ülimalt mõnus rüübatis mõnusaks libistamiseks. Kahjuks on see mulle mekkimiseks ja hindamiseks antud trofee ning arvatavasti juurde seda mulle enam ei tooda.

Bratis Saxonne

 Saxonne

Bratis

33Cl pudelis 5% (seda numbrit pudelil pole ning leidsin selle kuskilt netist)

Tüübiks fruited sour

Vahtu tuleb pudeli avades kergelt üle pudelisuu. Ja klaasi valamisel on vahtu kaugelt üle poole klaasi. Aga kaob see vahukene kiiremalt kui minutiga "tulin-olin-läksin".

Piimjalt hägune. Lõhnalt mõnus värske abrikoos. Ehk kusagilt kaugelt lendleb kerget männivaigu hõngu.

Keskmise kehaga "hapuõlu". Nagu nätsutaks toorest abrikoosi kivi. Või ehk isegi nii nagu mõni vähese suhkruga leebem ebaküdooniasukaad. Samas karbot oodanuks selle vahu peale päris hulga, aga ei. CO2 on üliõhuke.

Maitse keerleb mõnda ega suus ringi, oluliselt ei muutu. Kerge vürtsine õhetus on küll siiski suus täitsa mõnda aega.

Kui kellelegi kätte juhtub, ava jahutatult - siis ei pane plehku ja on mõnusalt hapu karastav suvejook.

Valaisanne Blanche

 Blanche Valaisanne

ABV 5,5%, 33cl pudel

Vahutab hõredalt ja toredalt, kuid nentima pean tõredalt - vaht kadus kippemalt kui esimene lumi.

Lõhnas on tunda sooja ja pehmust. Kerge puuviljalisus ja värske sooja ning krõbeda saia lõhn täidab sõõrmeid.

Maitses jätkuvad soojad ja pehmed noodid. Lisandub mõningane kergelt üleküpsemisele minev banaan, aga veel täitsa ilma atsetoonita.

Suutunnetuses on korraga kerge ja samas tihe ning kestab ja keerutab mööda suud päris mitu minutit. Alko on kusagil aju tagaosas ju olemas, aga seda ei tunne suuga küll mitte üks teps.

Kuigi ma pole enamasti nisukate jooja, siis seda tarbiks soojal suveõhtul väga kergelt jahutatuna (20°C nt) päris suurima mõnuga.

Bier factory Le Happy

Bier factory

Le Happy

Swiss pale ale

0,3L pudel 4,8% ABV

Juba pudeli avamisel on kogu ümbrus lillelise ja õitsva männi lõhna täis.

Vahtu jagub täpselt nii palju, et poole liitrine klaas saab kuhjaga täis. Suht tiheda mulliga vaht püsib viis minutit ja tasapisi kõhisedes jätab joogile siiski mingi mullipilvetekikese peale. CO2 eraldub veel väga pikka aega ühtlaste peenikeste mullidena läbi kogu vedelikumassi, meenutades juba mõnd kallist šampat.

Värvus on sügav ja klaar merevaiguoraanž.

Suutunnetus on ehk pisut kergem, samas siidine ja rikkalikult avar.

Maitses on tunda esiteks pehmet humala kihva. Näksib suulage ja näksib kurku. Pisut pureb ka keelt. Aga mitte üldse valusalt. Ehk umbes nagu karjakoer näksab lambaid säästvalt neid koibadest. Andmaks märku, et mine nüüd!

Koos humalaga on kohe ka tunda belglaslikku karamelli magusust. Üldse jääb pisut selline tunne, et oleks nagu see oleks belgia dubbel millel on õllemeister lubanud omale humalatega hullata, ja siis dry hopp veel kõigele lisaks peale.

Humala värske ja vürtsine õhetus rallitab mööda suud ja nina väga mõnusalt pikka aega.

Ühe sõnaga röögiks Tölpa ja Mõhu kombel korraga ühest suust: VEEEEEEEEL! Kohe mitu kasti peaks igal mahlast IPAt nautival mehel seda kraami tagavaraks olema.

Rebrew Solar

 Rebrew

Solar

0,5L purk ja 7,0% ABV

IBU 10

NEIPA

Purki avades viskas terve rõdu lillelist õitsvat mõru-mahedat mõnusalt torkivat ja kleepuvat männi lõhna täis. Miskit on seal lõhnas veel - sügavat ja kutsuvat. Müüks keegi sellise lõhnaga autosse lõhnakuuske, siis väljuks ma autost ainult pelleri külastuseks.

Vahtu tekib muhedalt tiheda mütsi jagu ning see püsib minuteid. Jääb veel korraliku liimiga liimitult klaasi seintelegi ja ka 15 minuti pärast on kerge vahukirme veel klaasis jooki katmas.

Värvuselt oraanžikas kollane ja olemuselt hägune. Mitte päris nii et nuga ja kahvel suhvlist välja otsida tuleks, aga kardetavasti peab hambad üle teritama.

Joogi huultele jõudes on tunda kuidas pruulmeister on suutnud leida mooduse Ukraina päikesest osakene purki pista. Nii soe ja sume. Pehme ja mehukeselt mehune. Ja siis hiilib ligemale skalpellterav humal. Ja ei hakka üldse mitte keele lõikusega tegelema, vaid ikka kohe kurgulage nüsima. Kuidas saab üks nii pehme asi nii terav olla???

Kui nüüd kuidagi jõuaks oma jutuga selleni mis edasi juhtub... proovin, aga ei luba sest nauding on võrratult mõnus.

Olgu, proovin jätkata.

Igatahesnkogu selle lulli ja pillerkaare peale jääb suus ringlema humala estrite vaigune möll, siidpehme ja õliselt libe lillehõng. Äärmiselt mahlane ja mõnus tegelane o klaasi sattunud. Vist esimest korda elus võrdlen õlut konjakiga, minu lemmiku Meukow VS’iga. Aga ommeti - istud mugavalt toolile, võtad klaasi ja naudid poolvidukil silmadega. Nii sügav, nii palju sooje ja teravaid emotsioone, niiiiii hea!

Loodan et seda kraami veel jagub isand Gambrinuse lettidel.

Pühaste Werner

 Werner

Pühaste

Vienna lager

0,33L purk ja 5,5%ABV

Mõnusalt musta-punase kontrastiga purki avades on tunda karamelli lõhna. Päris belglane ta ju pole, aga mõnus magus ja pisut leivane. Kuidagit moodi tuletas meelde aegu kui käisin Dünamo basseinis ujumistrennis. Asus see veesilm ju kohe Tartu ekperimentaal õlletehase kõrval. Ja need lõhnad mis linnaste tegemisel õhus heljusid. Ohsamumeie mis mõnus nostalgia.

Vahtu tekib parasjagu palju. Kestab see paks vahumüts minutike poolteist, aga see viimane kirme ei taha ka viie minuti möödudes hajuda.

Ühtlane peenike CO2 mull eraldub nii ilusti ja, et seda võibki lummatult vaatama jääda.

Maitse - lisaks lõhnale on ka maitses kerge belgia nüans. Igal juhul meeldiv tõhus suutäis mida tahaks kohe mäluma hakata. Kergelt on tunda rösti mis kusagil suuõõne tagumises otsas ulakalt välja piilub. Minu isiklikule eelistusele on õlu ehk pisut magus, kuid jääb siiski heasti tasakaalu kerge humalamõruga.

Kuhu see jook minu laual paigutuks? Kindlasti heade sõpradega vestlusesse koos seakoodi ja hapukapsaga. Neid sööke on ju veel kuhu kõrvale ta rõõmu valmistaks, see Müncheni resto koot oli lihtsalt esimene mis pähe lendas.

Pühaste Tumeaine Papua New Guinea Coffe

 Tumeaine

Pühaste

Imperial stout

330 ml purgis ja 11% ABV

Nagu näha on jook tumedam kui öö. Seega on see aine seal klaasis täitsa korrektselt ja õigesti nimetatud.

Vaht on täitsa tihe ja püsib kohe 4-5 minutit ning kirmena katab jooki ka veel pärast nuusutamisi ja lonksamisi.

Lõhn on tummine, kuid siiski õrn. Toob kaasa kaugete maade küpsenud viljalõhnu. Marjane, täidlane, mahlast nõretav lõhn.

Suutunnetus — samumeie. See on vedel siid. Kergelt kõihisevate ja suus kõdi tegevate CO2 mullide lõhkemise pillerpall.

Maitses on tunda kohvi, kakaod, krõbedat leivakoort, koorepumati kommi.

Kui peaksin hindama kümne palli süsteemis seda jooki, siis tubli 12 tuleb vähmalt. Pisut toob miinuspunkte siin ehk see, et kui ma vahetaksin selle joogi oma hommikukohvi vastu, siis ei taha ega saa enam tööle mindud.

Huvilised ja ülihea maitseelamuse taotlejad leiavad selle joogi ehk juba hästi varustatud lettidelt. Muidugi ka Pühaste laost ja Pühaste keldrist, kel just praegu ju sünnipäevanädal.